Piiride seadmine on oluline, sest see aitab säilitada tervislikud ja tasakaalustatud suhted teiste inimestega. Kui sead selged piirid, siis suudad kaitsta oma vajadusi, aega ja energiat. See aitab vältida liigset stressi, läbipõlemist ja ülekoormust. Samuti toetab see enesehinnangut ja eneseaustust, sest näitad endale, et sinu vajadused on olulised. Piiride seadmine võimaldab keskenduda oma eesmärkide saavutamisele ning säilitada head suhted, kus austatakse vastastikku teineteise piire ja õigusi.
Isiklike piiride seadmine nõuab mitmeid olulisi oskusi ja teadmisi. Järgnevad oskused aitavad sul seada tervislikke ja toimivaid isiklikke piire:
Enesetunnetus: Oluline on mõista oma vajadusi, piiranguid, soove ja emotsioone. See teadlikkus võimaldab sul tunnetada, millal võib olla vajalik piiride seadmine.
Suhtlemisoskus: Selge ja lugupidav suhtlemine on oluline piiride seadmisel. Õpi väljendama oma seisukohti kindlalt, kuid mitte agressiivselt, ning oska öelda “ei” või seletada, miks teatud asjad sulle ei sobi.
Enesekindlus: Usalda oma otsuseid ja ole järjekindel oma piiride seadmises. Ära luba teistel neid piire rikkuda või tekitada omale ebamugavust.
Kuulamine: Õpi aktiivselt kuulama teisi inimesi ning austama nende piire. Kui teised mõistavad, et teed samuti jõupingutusi nende piiride austamisel, siis on tõenäolisem, et nemadki sinu omi austavad.
Prioriteedid: Määra oma elus prioriteedid ja õpi ütlema “ei” nendele asjadele, mis ei toeta sinu eesmärke ja heaolu.
Enesehooldus: Pööra tähelepanu oma füüsilisele ja emotsionaalsele heaolule. Kui oled iseenda vastu lahke ja hoolitsed enda eest, siis oled võimeline seadma piire, et kaitsta oma vajadusi ja aega.
Otsuste tegemine: Õpi langetama otsuseid, mis on sinu enda jaoks parimad. Väldi enda sundimist tegema midagi, mis ei sobi sinu väärtushinnangutega või rikub sinu piire.
Kompromissivalmidus: Mõnikord pead leidma tasakaalu teiste inimeste soovide ja omaenda vajaduste vahel. Kui oled avatud kompromissideks, saad hõlpsamini leida sobiva lahenduse, mis rahuldab mõlemat poolt.
Õpi ütlema “ei”: Vahel on vaja öelda “ei”, et kaitsta enda aega, energiat ja ressursse. See ei tähenda, et oled ebaviisakas, vaid et hoolitsed oma heaolu eest.
Enda austamine: Oluline on mõista, et sul on õigus seada piire ja neid austada. Hinda enda väärtust ning pea meeles, et sinu heaolu on oluline.
Piiride seadmine on siiski individuaalne ja võib erineda inimeste vahel. Oluline on leida enda jaoks sobivad viisid, kuidas kaitsta oma isiklikke piire ning olla järjekindel ja eneseteadlik selles osas.
Mis teemal seada suhetes piire, sellest kirjutasime juba varasemas artiklis, mida saad soovi korral lugeda SIIT.
Tänapäeva kiire elutempo ja pidevad väljakutsed võivad kergesti mõjutada igaühe vaimset tervist. Kuigi paljud meist pööravad tähelepanu füüsilisele tervisele, jääb vaimne tervis sügavamal tasandil sageli tähelepanuta.
Üks oluline aspekt, millele tähelepanu pöörata, on alateadvus. Alateadvuslikul tasandil tegutsemine võib olla võti vaimse tervise ja heaolu saavutamiseks.
Alateadvus on psühholoogiline mõiste, mis viitab teadvuse all olevale tegevusele ja mõtlemisele. See hõlmab meie teadvustamata emotsioone, uskumusi, soove ja motiive. Kuigi me pole alati teadlikud sellest, mida meie alateadvus mõtleb või tunneb, mõjutab see siiski meie igapäevast käitumist ja otsuseid.
Miks peaksime tegelema vaimse tervisega just alateadvuse tasandil?
Alateadvuslikud mõtted ja tunded võivad olla pärit minevikust, varasematest kogemustest ja lapsepõlvest. Need võivad olla ka seotud alateadvusega seotud emotsioonide ja probleemidega, mida me ei suuda teadvustada või millest me ei räägi.
Kui me ignoreerime alateadvust, võib see viia meid käitumismustritesse, mis ei teeni meie vaimset tervist. Näiteks võivad meie alateadvuslikud hirmud ja ärevus mõjutada meie suhteid, enesehinnangut ja üldist heaolu.
Alateadvuse mõistmine ja sellele keskendumine võimaldab meil avastada sügavamad juured meie mõtlemises ja käitumises. See võimaldab meil tuvastada ja lahendada varjatud emotsioone ja uskumusi, mis võivad meid takistada tervisliku ja rahuldustpakkkuva elu elamisel. Kui me hakkame tegelema alateadvusega, võime avastada uusi võimalusi isikliku kasvu ja eneseteadvuse suurendamiseks.
Mina kasutan ise igapäevaste meetoditena tervendavat kirjutamist, transpersonaalset kunstiteraapiat, kolaaźitehnikat ja metafoorkaarte oma alateadvusega ühenduse saamiseks. Tulemused on võimsad ja seetõttu on just need praktikad mu lemmikud ning kasutan neid meetodeid ka koolitustel.
Üks võimalus alateadvuse uurimiseks ja töötamiseks on teraapia. Psühhoteraapia võib aidata meil avastada sügavamad tasandid oma alateadvuses ning tuua esile teadvustamata mõtteid ja emotsioone. Terapeut aitab meil mõista oma alateadvust ning seeläbi töötada läbi varjatud probleeme ja negatiivseid mustrid. See võib aidata meil leida lahendusi ja tervendada mineviku haavu.
Meditatsioon ja teadlikkuse praktikad on veel üks viis, kuidas saame avastada ja avardada oma alateadvust. Need praktikad võimaldavad meil sukelduda sügavamale teadvuse seisundisse ning avastada enda sees peituvaid mõtteid, emotsioone ja uskumusi. Regulaarne meditatsioon võib aidata meil luua sisemist tasakaalu, suurendada teadlikkust oma alateadvusest ning saavutada paremat vaimset tervist.
Alateadvusega tegelemine võib tuua meile mitmeid eeliseid.
See võib aidata paremini mõista oma motivatsioone ja soove ning seeläbi kujundada oma elu vastavalt oma tegelikele vajadustele.
Alateadvusega töötamine võib aidata vähendada ärevust, hirme ja stressi ning suurendada enesekindlust ja enesearmastust.
Samuti võib see parandada suhteid teistega, kuna me suudame paremini mõista ja kontrollida oma emotsioone ning luua sügavamat ühendust teistega.
Seega, olles teadlikud oma alateadvusest ja pöörates sellele tähelepanu, saame astuda olulisi samme oma vaimse tervise parandamise suunas.
Alateadvuslikul tasandil tegutsemine võimaldab meil avastada sügavamaid kihte endas ning lahendada varjatud probleeme, mis muidu võivad meid takistada elamast täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu.
Hoolitse oma vaimse tervise eest, avasta oma alateadvust ja võimalda sellel mõjutada meie igapäevast elu. Kui me keskendume oma sisemisele maailmale ja teadvustame oma alateadvuse jõudu, saame saavutada suurema tasakaalu, rõõmu ja elurõõmu.
Olge teadlikud oma alateadvusest ja andke sellele võimalus ennast suunata vaimse tervise suunas!
Ongi aeg sulgeda ühe aasta uks ja avada uks uuele aastale.
Tagasi vaadates möödunud aastale on soe ja hea tunne.
See aasta tõi mulle aasta parima müügimehe tiitli oma igapäevatöös ning pikalt kestnud kahe diplomi väljaõppe lõpetamise.
Selleks olid siis transpersonaalse psühholoogi ja hüpnoterapeudi väljaõppe lõpetamine ning juba Imago terapeudi diplomi jätkuna toimunud koolitaja väljaõpe.
Mõlema kooli lõputööde tegemine oli keeruliseim aeg. See oli üks järjekordne suur sügav samm endast läbi astumisel. Valus aga tulemuslik.
Ka suvel läbitud PREP’i kursused avasid silmad paljudele mõtetele. Sain teadlikumaks, et paljud valikud minu elus pole olnud minu valikud, vaid ümbruskonna ja ühiskonna valikud. Mina kõnniks hoopis teist teed mööda. Nüüd peale selle tarkuse saamist saangi seda teha.
Ma tänan möödunud aastat kõige eest, mis selles oli.
Nüüd on aga aeg piiluda uue ukse vahele, mis seal siis toimuma hakkab.
Möödunud suvel peale viimast eksami koolituse tegemist ütlesin, et nüüd tükk aega enam õppida ei taha. Olengi poole aasta jagu mõnusalt koolitööst puhanud.
Asjad aga tulevad sinuni, siis kui nad tulema peavad ja uuel aastal jätkan selles elukestvas õppes.
Kuna (paari)suhted on saanud minu põhivaldkonnaks ja küll küllale kunagi liiga ei tee, siis plaanin läbida PREPI paarisuhte koolitaja väljaõppe. Ja nagu juba ka varasematel aastatel harjumuseks on saanud, et kaks kooli korraga, siis ei saa ka seekord murda seda tava ning alustan algaval aastal ka superviisori väljaõpet.
Jah, tarkust aina tuleb juurde. Aga, kui see on see, mida mina tahan, siis see on kõige õigem minu jaoks.
Paljud on küsinud minult, kas mul on mingid lisapatareid? Jah, on küll! Ma otsin lahendusi kuidas saab, mitte vabandusi, miks ei saa. Ma tegelen väga palju sellega, mis mulle meeldib, mis mind kirgastab, mis paneb mu silmad särama ja mind ennast põlema, mis paneb mind tundma ennast õnnelikuna. See on sisemine lõke. See soojendab ja loob energiat.
Mulle meeldib tegutseda ja areneda. See viib edasi mind sinna, kus mina tahan ja valin olla.
See lugu räägib sellest, kuidas enda eest hoolda kanda on häbi.
Kui oskaksid ise probleemi lahendada, oleksid selle juba lahendanud. Kui on aga probleem, mis ei ole lahendatud, siis on täiesti normaalne, häbi tundmata, pöörduda spetsialisti poole abi saamiseks.
Loomulikult on see sinu elu ja saad ise valida, kaua sellest kannatada soovid.
Viimase kahe nädala jooksul sain ühe huvitava kogemise osaliseks. Selle loo abil toon paralleele erinevate teemade vahel.
Olles eelnevalt juba pikalt trikitanud, lasi mul kaks nädalat tagasi internett lõplikult jalga. Mõned päevad ootasin, et äkki tuleb ise tagasi. Selgus, et ise ei juhtu siin maapeal midagi.
Edasi mõtlesin nõutult, et mida nüüd tegema pean. Äkki aitab see ja teine sõber. Natuke sai nendega koos ka proovitud asju lahendada ja uus ruutergi soetatud, kuid internetti ennast ei saabunud kuskilt.
Mõtlesin ka juba uue paketi peale, et kust ma selle peaksin veel leidma, mis näitajaid ma peaks vaatama jne. See kõik oli liiga keeruline ja stressirohke mulle.
Ja kust ma tegelikult tean, et kõike seda välja vahetades asjad paranevad? See pidurdas ka mu tahet asjaga edasi liikuda.
Helistasin interneti pakkujale, tema ütles, et nende süsteem probleemi ei näita. Aeg läks edasi ja internett ei saabunud kohe mitte. Mõtlesin, et noh jah. Harjutan siis elu ilma internetita, kes mind ikka aidata saab.
Teise nädala lõppedes tegin ahastuses uue kõne interneti pakkujale ja kurtsin oma muret veelkord ja palusin, et aidaku mul see nüüd ikka ära lahendada. Mulle saadeti koju spetsialist. Kõne abipalvega kestis 2 minutit. Saabus spetsialist. Vaatas siit ja sealt, jooksis autosse ja tagasi – 15 minutit ja asi tehtud. Kokku kulus mul 17 minutit, et asi korda saada. Sellele eelnes kaks nädalat ahastust, peavalu ja lootusetust. Kas see oli seda väärt?
Mida ma õppisin sellest?
Oma ala spetsialistiks õpitakse. Saadakse teadmised ja edasi osatakse nendega aidata neid, kellele need teadmised puuduvad. Me ei sünni keegi kõiketeadvana. Me teame vaid väikest osa paljudest asjadest. Spetsialist on see, kes sind aitab omal alal. Kiiremini, kui sa ise suudad asju lahendada. Ja tõhusamalt. Selleks ta ju seda ongi õppinud. Ja spetsialistilt abi küsimine on parim lahendus. Igalt oma ala spetsialistilt on tark valida abi küsida.
Aga miks ma seda teile rääkisin… Paralleeli selle teemaga tahaksin siin tuua inimeseks olemisega. Inimhing on habras ja inimene olla on vahel päris keeruline. Jah, me ei oska alati eluga ja selle keerdkäikudega ning ka oma suhetega toime tulla.
On muidugi hea uudis, et ka inimesena hakkama saamise valdkonna spetsialistiks õpitakse. Neid kutsutakse rahvasuus laiema nimetusega psühholoog või nõustaja.
Toon kahes teemas paralleelid välja:
Nett läks ära, ootasin, et ehk tuleb ise tagasi – inimesena on elus meil asju, millega me pole rahul ja me ootame, et asjad ise muutuksid.
Aeg möödus ja midagi ei muutunud. Nett tagasi ei tulnud. Ise ei juhtu siin maapeal midagi – tõesti elu näitab vahel, et ise lähevad asjad tihti veel hullemaks.
Helistasin sõbrale – jah, oma isiklikes inimeseks olemise muredes on alati hea jagada seda sõbraga. Kuid sõbraga jutustavas vormis jagades on probleem küll jagatud, kuid lahendused mitte nii kiired ja tõhusad tulema kui ootaks.
Mõtlesin, et kes mind ikka aidata saab – just nii mõtleme ka oma isiklike probleemide osas, et ei saa meid keegi aidata. Spetsialisti ju selleks ongi, et aidata sul neid teemasid paradada.
Helistasin spetsialistile, ehk 2 minutit kõne, 15 minutit tehniku tööd ja probleem lahendatud – nõustaja ilmselt ei suuda lahendada su probleemi 15 minutiga, aga kindlasti kiiremini ja tõhusamalt, kui naabrinaine.
Sellest moraal, spetsialist on selleks loodud, et aidata.
Ära keeruta tuhandeid vabandusi otsides, miks mitte tema poole pöörduda. Et ta ei saa sind aidata ja sinu probleem polegi nii suur, jne.
Just tema saabki sind aidata, kui oled umbsõlmes. Ja kui sa tunned, et sul on probleem, siis on see juba piisavalt suur selleks, et vajada lahendamist. Kui oleksid ise osanud lahendada, oleksid sa juba selle lahendanud. Ei ole vaja mõelda, et mure peab veel suurenema, enne kui sellega tegelema hakata. Hambaauku on ka targem ravida, kui see veel väike.
Kuid neil hetkedel, kui inimeseks olemisel elumerelained löövad üle pea kokku löövad, on abi küsimine selle valdkonna spetsialistilt justkui suur häbi. On okei, et me ei oska kapten või lennukipiloot olla, on okei, et me ei oska kõik autot juhtida, aga pole okei mitte osata oma eluga toime tulla. Milline häbi!
Eestlane on harjunud kannatama. Ja me kanname uhkelt seda lippu edasi – pigem kannatades, kui tunnistades, et inimene olla ongi keeruline. Ja inimeseks olemine vajabki spetsialisti abi. Spetsialisti, kes suudab sind aidata kiiremini ja tõusamalt, kui sa ise või su naabrinaine/naabrimees. Me pole harjunud sellega, et inimhinge võiks lausa ka hooldada. Nii nagu hooldad sa oma autot või koristad tube. See habras inimhing ei peaks minema enne katki miljoniks killuks, kui ta saab abi. Ja küsimus on kas ka siis abi otsitakse. Miks on nii häbi küsida abi?
Kaua on sinul aega veel kannatada enne, kui mõistad, et oma ala spetsialist saab sind siiski aidata? Ja aidata ka juba väikse murega.
Ma otsisin vastuseid. Paljudele küsimustele. Paljudele sisemistele rahulolemattustele minu elus. Ma olin hirmul, et miks ma pole õnnelik, et teen valesid valikuid ja, et äkki ma ei saagi päris õigeid vastuseid. Ma ei tahtnud enam olla seal, kus olin ja kuna lootus sureb viimasena, siis asusin siiski teele. Vastuste saamise teele. Pikal-pikal teel vastused tõesti tulid. Just need, mida teada tahtsin.
Sain teada, miks minu elu on selline nagu on, miks ma teen selliseid valikuid ja miks minu ümber on sellised mehed. Sain teada kuhu ja miks olen kadunud ise teisi esiplaanile seades ja kuidas ennast teiste tagant üles leida. Kuidas muuta seda millega ma polnud rahul, kuidas edasi elada õnnelikumalt teisi valikuid tehes.
Jah see teadmine, et miks asjad on nii ja kuidas neid saaks muuta ning parandada tõigi rahu. Sain teada, et muutma ei peagi maailma. Alustasin iseendast. Leidsin ennast teiste tagant. Hakkasin kuulama ja väljendama. Leidsin rahu.
Nii pidigi loodus toimima, et kui leiad ennast, saad ja tahadki aidata ka teistel ennast leida.
Nüüd tunnen inimlikku rõõmu, kui saan aidata ka teistel läbida seda vastuste teed.
Ma saan isikliku rahuldustunde tulemusliku töö tegemisest.
Ja ma olen ikka veel sellel teel ka läbi teiste ja koos teistega. Elu on elukestev töö. Ma olen õnnelik seda tehes, mida teen.
Me peame elame terve elu endaga koos, miks siis mitte teha seda rõõmus ja rahulolus, mitte kannatuste rajal.
Tänaseks on minust saanud motivatsiooniterapeut ja paarishte terapeut ning koolitaja. Nüüd olen sellel teel, kus mind praegu kõige rohkem vajavad teised – otsides vastuseid oma rahulolemattustele.
Öeldakse, et sa saad viia kliendi sinna, kus sa oled ise käinud. Oma isiklikele kogemustele tuginedes saan ulatada mäkke ronijale käe ja minna temaga koos.
On fakt, et kõik lapsed saavad täiskasvanuks. Suuremal enamusel on eeldus selle päeva saabudes alustada oma elu. See on aeg, kus oleks eluterve vanemana vaja toetada laste iseseisvumise etappi, kus laps tahab hakata maailma panustama ja lasta neil minna elu kogema juba kaasa antud õpetuste baasilt. Kahjuks pole kõigi vanemate jaoks see sugugi lihtne aeg ja ülesanne anda oma laps vabaks. Põhjuseid on siin mitmeid.
See aeg on ühe eluetapi lõppemine ja iga lõppemisega või suurema muutusega võib kaasneda leina protsess. Lein tekib sellepärast, et vana elu on lõppenud ja kõik muutub. Laps ei ole enam abitu, sinust sõltuv. Temast on saanud iseseisev, oma elu, tegude ja tegemata jätmiste eest ise vastutav ning ei vaja enam sinu kohalolekut oma elus. Vähemalt mitte sellisel moel nagu varem. Ilmselt võib leina suurus sõltuda ka sellest, milline on olnud üldine side lapsega, mil moel jääb lapsega ühendus peale vanematekodust lahkumist alles ja kui kaugele laps ära läheb. Sellest olukorrast tekkiv kurbus tuleb lubada endal läbi kogeda ja mitte suruda oma emotsioone alla. Emotsioone käib sellest protsessist läbi erinevaid ning sellest ei saa läbi tormata mõne päeva või nädalaga. Tuleb anda endale aega just nii kaua kui vajad. Ja on oluline teada, et kurvastamine on loomulik protsess selles olukorras, ei ole vaja ennast halvustada ning vaimselt materdada selle tunde pärast. Paljud vanemad jätavad ka aastateks lapse toa puutumata kujul, sisemise soovi pärast, et äkki ta tuleb tagasi. Kui sa tunned, et see on sind toetav, siis las see tuba olla selline. Just nii kaua, kuni tahad.
Abiks on sellel kurbuse ajal endale meeldivate tegevuste tegemine ja uute eesmärkide panemine. Sest eesmärkide poole liikumisel on fookus mujal ja kogu aeg ei kulu kurvastamisele. Hea on, kui eesmärgid on veidi suuremad. Mitte ainult lapse toa koristamine, vaid hea oleks võtta ette väike areng mõnel teemalt, mida oled juba ammu teha tahtnud, aga pole saanud laste kõrvalt seda endale lubada. Näiteks õppida midagi, tegeleda mõne kirgastava hobiga. Rääkida teistega, jagada oma mõtteid sõbrannadega/sõpradega.
Kuid põhjuseid, miks lapsi on nii raske emotsionaalselt vabaks lasta on veel. Sul on nüüd järsku aega iseendale. Kui sa pole aga viimane 18+ aastat osanud, saanud või pidanud mittevajalikuks võtta aega iseendale, siis ei oska sa ka nüüd ootamatult selle olukorraga midagi peale hakata ja seda väärtuslikult sisustada. Tuba on tühi. On vaikus. Tegevust pole. Tekib tunne, et ma polegi enam oluline. Ma polegi enam vajalik kellelegi. Sellisel puhul suure reaalsusega iseenda identiteeti on nähtud ainult lapsevanema rollis terve lapse kasvatamise aja ja puudub juba pikka aega kogemus, mis tähendab olla päris iseendaga päris iseenda päralt. Polegi teadmist, et „kes olen mina“ ja „mida mina tahan“. Siiani on pikalt järgnetud laste vajadustele, enda vajadusi tahaplaanile pannes või alla surudes. Sellest on saanud kümnete aastate harjumus olla ema, olla teiste jaoks. Ja harjumustel on suur jõud. Kui ühel hetkel pole vaja olla teiste jaoks, siis see on väga ootamatu olukord ja vaimsele tervisele võib see mõjuda kui häirekell. Öeldakse, et elu vältel säilitada endas elutervet olemist ja olla täidetud tassiga täiskasvanu, siis tuleb ennast panna alati esikohale (vaadata, et enda tass oleks täis). Partner (tema olemasolul) teisele kohale. Lapsed kolmandale ja vanemad neljandale. Kui nüüd mõtled selle üle, siis millises järjekorras on olnud sinu prioriteedid? Kui oled väärtustanud ennast, siis ei ole ka vanema rolli lõppemine nii raske.
Ja tegelikult ei lõppe meie vanemaks olemine kunagi. See on elukestev. Lihtsalt nüüd tuleb olemas olla teistmoodi oma täiskasvanud lapsele. Uut moodi. Ja kohaneda ümber selle uue etapi jaoks. Uurida, mil moel sinu laps soovib nüüd sinu olemasolu tunda. Ja talle seda pakkuda. Kindlasti on oluline lapse vajadusest teada saada, mitte ise arvata, et ilmselt ta tahab või ei taha ühte või teist. Tihti on nii, et arvame oma peas midagi ja peamegi seda päris tõeks. Aga see pole nii. Võta aeg ja räägi oma täiskasvanuks saanud lapsega, kuidas olla nüüd uues olukorras ühenduses, vajalik ja olemas.
Abiks võib olla ka see, kui leiad üles iseennast, oma vajadused, oma kired. Sest sul on nüüd selleks aega. Ja siin ei peaks laskma pead norgu, et sellises vanuses pole seda enam mõtet teha. Jäta maha uskumus, et vana koera enam ümber ei kasvata. Üks on kindel: agoonias edasi elada pole mõtet. Ennast leida on aga alati mõttekas. Tänapäeval on kättesaadaval suurel hulgal eneseabi raamatuid ja –kursuseid. Miks mitte ka tuulutada ennast terapeudi juures ja avastada uusi vaatenurki. Terapeut pole ainult hulludele, nagu osad arvavad. Terapeut on hinge hooldaja. Ja seda on nüüd väga vaja. Usu, eesolev elu on seda väärt, et võtta neist päevadest see, mida sinu hing ihaldab. Pole mõtet jääda lootma, et varsti sünnivad ehk lapselapsed, et saaksid siis ennast taas vanaemaks olles teostada, taaskord iseennast tahaplaanile jättes. Astu sellest mustrist välja ja leia iseenda väärtus iseendana. Mitte ainult emana.
Ja on veel ka kolmas põhjus. See on olukord, kus vaimne nabanöör on jäänud ema ja lapse vahel läbi lõikamata. Sellisel puhul on tegemist tihti dominantsete ja kontrollivate emadega, kes ei ole lapsel lasknud saada vaimselt täiskasvanuks. Juba väikelapse east on antud lapsele selge, otsene või kaudne sõnum, et ta ei saa hakkama ja tema eest asjad ette ja taha ära tehtud ning otsustatud. On üpris tõenäoline, et lapse enesehinnang saab alla trambitud ja ta kohandub sellise vanema kõrval saamatuks. Sa haarad lapse väiksena sülle, et kiirustada edasi, sest sul pole aega oodata, kuni ka alles käima õppides trepis alla saab ükskord. Kui ta kingapaelu siduma õpib, siis võtad selle tegevuse üle, et saada kiiremini, andes talle sõnumi, et ta pole piisav, et hakkama saada. Need on vaid mõned ja veel leebed näited. Ilmselt pole sa teinud neid omast arust pahatahtlikult. Vanem, kes jätkab oma täiskasvanud lapse elu koordineerimist on autoritaarse juhtimise stiiliga ning ta koordineerib terve lapse eluea . Alates selles, mida laps sööb, mida selga paneb, kuhu ringidesse ta läheb, kuidas ta mõtlema peab, mida kellele ütlema peaks. Ja seda ka täiskasvanuna. Selline vanem elab heas usus, et ta aitab oma last. Kuid lapse eest kõik ära tehes ei omanda laps iialgi kogemusi ja oskuseid ise teha. Sellisel vanemal ongi uskumus, et ainult tema ise teabki, kuidas asjad õigesti käivad. On tema tõde ja muu tõde ei mahu tema maailma. Sellised vanemad on lapse nii ära lämmatanud, et laps ei julge kehtestada oma piire temaga. Täiskasvanuks saades otsustavad veidigi iseseisvamad lapsed sellistest vanemates nii palju distantseeruda, kui võimalik. Ja tihti võtavad sellised vanemad siis ohvrirolli, kui laps nende, justkui heas tahtes pakutud, abi vastu võtta ei taha. Selline vanem usub, et tahab ja teeb ainult head. Aga tal puudub oskus ja teadmine, et head luuakse teistmoodi. Selline vanem on pidanud ise elus tugev olema, võib-olla liiga vara täiskasvanuks saama ja hakkama saama lapsena iseseisvalt . Ta ilmselt annabki täna oma lapsele parima, mida tema oma teadlikkusega oskab. Kuid see ei vasta terve hingeeluga lapse kasvatamise vajadustele ja on ebaterve.
Abiks võib siin olla teraapiline sekkumine, mis aitab tuua rohkem mõistmist, mis vajaduse on sellise käitumise taga. Iseendaga töö tegemine, kontrolli vähendamise ja usaldamise teemad vajaksid kindlasti läbi töötamist spetsialisti abil. Ja miks mitte minna ka täiskasvanud lapsega pereteraapiasse või suhteteraapiasse, et anda võimalus mõlemal oma poolt jagada. Keegi meist ei taha, et lapsed meile selja keeraksid, kui nad aga seda teevad, siis oleme neile tahtmatult kindlasti haiget teinud, neid lämmatanud ja mitte elutervelt toetanud. Alati saab alustada uuesti ja olla lapse jaoks olemas selliselt, mida varem pole osanud. Vanade mustrite ja uskumuste muutmine on pikk töö, kuid seda väärt.
