Mida teha kui teise inimese rahulolematus paneb sind oma vajadustest loobuma?
Kas oled kunagi loobunud oma soovist lihtsalt sellepärast, et keegi teine muutus rahulolematuks? Võib-olla tead väga hästi, et sinu vajadused on sama olulised kui teiste omad. Oled õppinud ennast väärtustama, mõistnud piiride seadmise vajalikkust ja otsustanud, et ei jäta enam ennast teiste nimel tahaplaanile.
Aga siis tekib olukord, kus keegi sinuga ei nõustu, väljendab pettumust või muutub pahaseks. Ja korraga polegi enda vajaduste eest seismine enam nii lihtne. Sa hakkad kahtlema, kas sinu soov ikka oli õigustatud. Võib-olla tunned süütunnet, kardad konflikti või muretsed, et teine inimene eemaldub sinust. Ning lõpuks loobud jälle sellest, mis sulle tegelikult oluline oli.
Miks me loobume iseendast just neil hetkedel, mil oleks kõige olulisem enda juurde jääda? Enda vajadustest loobumine võib olla seotud varasemate suhtemustrite, hirmuga teiste pahameele ees või raskusega taluda erimeelsusi. Kuid oma käitumise põhjuste mõistmine ei tähenda veel, et oskame järgmisel korral teisiti tegutseda. Vaatame lähemalt, miks nii juhtub ja kuidas õppida enda eest seisma ilma teist inimest eemale tõrjumata.
Miks oma väärtuse teadmisest alati ei piisa?
Psühhoteraapias on üks oluline eristus: oma käitumise mõistmine ja oma käitumise muutmine ei ole üks ja sama.
Võid täiesti selgelt mõista, et sinu vajadus kõike kontrollida on seotud ebakindlusega. Võid teada, et partneri kriitikale vihaga vastamine ei aita teil teineteist paremini mõista. Võid isegi ära tunda hetke, mil hakkad ennast jälle teiste vajaduste nimel tahaplaanile seadma.
Kuid teadmine sellest, kuidas võiksid käituda, ei tähenda veel, et oskad seda keerulises olukorras teha.
Mõtle näiteks inimesele, kes on aastaid harjunud konfliktide vältimiseks vaikima. Ühel päeval mõistab ta, et tema arvamus ja vajadused on sama olulised kui teiste omad. Ta otsustab hakata ennast rohkem väljendama.
Ent kui keegi temaga järgmisel korral ei nõustu, tunneb ta taas ärevust. Tekib tuttav soov vaikida, teema lõpetada või oma sõnad tagasi võtta. Tema teadmine on muutunud, kuid tema reaktsioon pole veel muutunud. See ei tähenda tingimata, et ta ei taha piisavalt. Pigem näitab see, et uue arusaama rakendamine nõuab oskusi, mida tuleb alles omandada.
Seda, et kavatsus ei muutu alati tegelikuks käitumiseks, kinnitavad ka teadusuuringud. Feili ja kolleegide (2023) metaanalüüsis selgus, et ligikaudu 48% inimestest, kellel oli kavatsus piisavalt liikuda, ei viinud seda kavatsust ellu. Kuigi uuring käsitles kehalist aktiivsust, ilmestab see laiemat nähtust, mida nimetatakse kavatsuse ja käitumise vaheliseks lõheks. Me võime siiralt soovida midagi muuta, kuid selle soovi elluviimine nõuab enamat kui head kavatsust.
Miks me kardame teiste rahulolematust?
Me kipume oma korduvates käitumismustrites nägema eelkõige seda, mis meile nende juures ei meeldi. Me ei taha enam olla liiga tundlikud, liiga kontrollivad, liiga järeleandlikud ega liiga kergesti ärrituvad. Kuid enne käitumise muutmist tasub uurida, millist ülesannet see meie elus täidab.
Näiteks võib pidev teistele meeldida püüdmine olla seotud sooviga vältida tõrjutust. Vajadus kõike kontrollida võib aidata inimesel ebakindlusega toime tulla. Vaidluses ründavaks muutumine võib mõnikord varjata hirmu, et mind ei kuulata ega mõisteta. Vaikimine võib aidata vältida kardetud konflikti.
Need pole kõigi inimeste puhul kehtivad seletused. Sama käitumise taga võivad olla väga erinevad põhjused.
Ometi on siin üks oluline küsimus: millisest ebamugavast tundest või kardetud olukorrast aitab minu senine käitumine mul hoiduda?
Kui avastad, et oled aastaid püüdnud teistele meeldida, sest kardad nende pahameelt, ei pruugi sulle piisata teadmisest, et sul on õigus öelda „ei“. Sul on vaja õppida taluma ka seda ebamugavust, mis võib kaasneda olukorraga, kus keegi sinu keeldumise üle ei rõõmusta. See on juba järgmine muutumise tasand.
Kui ma tean oma väärtust, miks ma siis ikka ennast ära kaotan?
Kujutame ette naist, kes on aastaid tegelenud enesearenguga. Ta on õppinud märkama oma vajadusi, seadma piire ja mõistma, et tema väärtus ei sõltu teiste inimeste heakskiidust. Ta teab, et tal on õigus öelda „ei“. Ta mõistab, et enda vajadustega arvestamine ei tähenda isekust. Ta on isegi otsustanud, et ei sea enam alati teiste soove enda omadest ettepoole.
Kuid siis tekib olukord, kus tema partner soovib midagi, mis talle tegelikult ei sobi. Naine väljendab oma soovi, kuid märkab, et partner muutub rahulolematuks. Tema hääletoon muutub ja näole ilmub pettumus. Sel hetkel tunneb naine endas ärevust. Ta hakkab mõtlema, kas oli liiga nõudlik, kas oleks pidanud teisiti ütlema või kas tema soov üldse oli nii oluline. Mõne hetke pärast lausub ta: „Olgu, teeme siis nii, nagu sina tahad.“ Väliselt näib, et ta on lihtsalt järele andnud. Sisemiselt on aga toimunud midagi palju keerulisemat. Ühel pool on tema teadmine, et ka tema vajadused on olulised. Teisel pool hirm, et enda eest seismine võib tuua kaasa konflikti, tõrjumise või läheduse kaotamise.
Kui inimene on varasemates suhetes kogenud, et teiste rahulolematus tähendab ohtu suhtele, võib järeleandmine olla kujunenud viisiks seda ohtu ennetada. See ei pruugi olla selle konkreetse naise käitumise ainus võimalik seletus, kuid aitab mõista üht levinud sisemist vastuolu. Naine ei loobu tingimata oma vajadusest sellepärast, et ta ei väärtustaks ennast. Ta võib loobuda hoopis sellepärast, et kardab, mis juhtub siis, kui ta enda vajadusele kindlaks jääb. Ja siin peitubki oluline erinevus teadmise ja muutumise vahel. Ta on õppinud mõistma, et tal on õigus enda vajadustele, kuid ta pole veel õppinud ennast turvaliselt tundma olukorras, kus teine inimene nende vajadustega ei nõustu.
Tema järgmine arengusamm ei pruugi olla järjekordne raamat eneseväärtustamisest või uus teadmine piiride seadmise olulisusest. Võib-olla vajab ta hoopis kogemust, et ta suudab taluda teise inimese pettumust ilma iseendast loobumata. See võib alata väga väikesest muutusest. Näiteks sellest, et ta ei kiirusta oma soovi tagasi võtma, vaid ütleb: „Ma saan aru, et sina soovid midagi muud, aga minu jaoks on see samuti oluline. Kas me saaksime leida lahenduse, mis arvestab meie mõlemaga?“
Esimestel kordadel võib see tunduda ebamugav. Ärevus ei pruugi kohe kaduda. Ta võib endiselt karta, et partner solvub või eemaldub. Kuid kui olukord on turvaline ja teine inimene suudab eriarvamusega toime tulla, võib selline kogemus aidata tal järk-järgult õppida, et enda vajaduste väljendamine ei pea tähendama suhte kaotamist. Ja isegi kui teine inimene reageerib halvasti, saab naine õppida eristama oma õigust vajadustele teise inimese reaktsioonist.
Muutumine ei tähenda seega ainult seda, et inimene hakkab teisiti mõtlema. See tähendab ka seda, et ta õpib vanas tuttavas olukorras tegema midagi uut. Mõnikord ongi kõige suurem muutus see, kui inimene suudab jääda iseenda juurde ka siis, kui teine inimene ei ole temaga rahul.
Miks on enda eest seismine keerulises olukorras nii raske?
Rahulikus olekus on lihtsam mõelda, milline inimene tahaksime olla. Võime otsustada, et järgmisel korral kuulame partneri lõpuni, väljendame oma vajadusi rahulikult või ei võta tema sõnu isikliku rünnakuna. Kuid emotsionaalselt pingelises olukorras võivad vanad reaktsioonid kiiresti esile kerkida. Kui tunneme end tõrjutuna, kritiseerituna või ebapiisavana, ei pruugi meil olla lihtne kasutada kõike seda, mida oleme enda kohta õppinud.
Just seepärast ei saa käitumise muutumine põhineda ainult otsusel, et nüüdsest olen teistsugune. Oluline on õppida märkama ka hetke, mil vana muster käivitub.
Näiteks kujutame ette paari, kes on otsustanud oma tülitsemisharjumusi muuta. Naine tunneb, et mees ei kuula teda. Mees kogeb naise märkust kriitikana ja hakkab ennast õigustama. Naine tunneb, et tema muret ei võeta tõsiselt, ning muutub nõudlikumaks. Mõlemad võivad pärast tüli väga hästi mõista, mis juhtus. Ometi kordub sama muster järgmisel korral uuesti.
Muutus saab alguse sellest, kui vähemalt üks neist õpib märkama oma reaktsiooni enne, kui see täielikult vana rada pidi edasi liigub. Näiteks võib mees öelda: „Ma märkan, et hakkan ennast praegu kaitsma. Tegelikult tahan ma aru saada, mis sind häiris.“ Või saab naine öelda: „Ma tunnen, et mu hääl läheb valjemaks, sest mulle on oluline, et sa mind kuuleksid.“ See ei tähenda, et konflikt kohe laheneb. Kuid vana reaktsiooni kõrvale tekib uus võimalus.
Kuidas õppida enda vajaduste eest seisma?
Sageli tahame muutuda nii, et ebamugavad tunded kaoksid kõigepealt ära. Tahame julgeda enda eest seista alles siis, kui me enam teiste pahameelt ei karda. Soovime väljendada oma vajadusi siis, kui tunneme end piisavalt enesekindlalt. Tahame partneriga keerulisest teemast rääkida alles siis, kui oleme kindlad, et ta reageerib hästi.
Aga mis siis, kui muutumine tähendab hoopis seda, et õpime tegutsema teisiti ka siis, kui vana ebamugav tunne on alles? Võib-olla ei pea sa ootama, kuni kaob hirm teisele pettumust valmistada. Võib-olla saad alustada sellest, et ütled ühes väikeses olukorras viisakalt „ei“ ja märkad, mis sinuga seejärel toimub. Võib-olla ei pea sa õppima mitte kunagi vihastama. Võib-olla on sinu järgmine samm õppida viha tundma nii, et sa ei tee selle ajel endale ega teistele haiget. Ja võib-olla ei pea sa suutma kohe kõiki keerulisi vestlusi pidada. Alustuseks piisab ühest vestlusest, kus julged väljendada midagi, mille oled varem ütlemata jätnud.
Uus käitumine annab võimaluse saada uus kogemus. Ning korduvad kogemused võivad järk-järgult muuta seda, kuidas me iseennast, teisi ja keerulisi olukordi tajume.
Harjumuste kujunemist käsitlevad uuringud näitavad, et uue käitumise harjumuseks muutumine võtab aega ning sõltub nii inimesest, tegevusest kui ka olukorrast. Singhi ja kolleegide (2024) teadusuuringute ülevaade kinnitab, et harjumuste kujunemise aeg võib olla väga erinev. Siiski tuleb arvestada, et uuriti eelkõige tervisekäitumist, näiteks liikumist ja toitumist, mitte paarisuhtes kujunenud reageerimismustreid. Seetõttu ei saa nende tulemuste põhjal öelda, kui kaua võtab aega näiteks enda vajaduste eest seismise või konfliktidele teisiti reageerimise õppimine.
Oluline on siiski meeles pidada, et turvalisus on muutumise eeltingimus. Kui suhtes esineb vägivalda, hirmutamist või sundivat kontrolli, ei ole lahendus lihtsalt rohkem avaneda või oma ebamugavust taluma õppida. Sellisel juhul tuleb kõigepealt tegeleda enda turvalisuse ja vajaliku toe leidmisega.
Mida teha, kui loobud jälle oma vajadustest?
Võib-olla üks suurimaid muutumist takistavaid harjumusi on viis, kuidas me ennast eksimuse järel kohtleme. „Ma jälle ei suutnud.“ „Ma pole ikka midagi õppinud.“ „Minust ei saagi asja.“
Nii võib ühest ebaõnnestunud olukorrast saada hinnang kogu iseendale. Kuid muutumise seisukohalt oleks palju kasulikum uurida toimunut ilma end hukka mõistmata.
Mis olukord minu vana reaktsiooni käivitas? Mida ma sel hetkel tundsin? Mida ma kartsin? Millist vajadust püüdsin rahuldada? Milline oleks olnud üks väike teistsugune samm?
Need küsimused ei vabasta meid vastutusest oma käitumise eest. Vastupidi, need aitavad meil mõista, mille eest saame vastutuse võtta.
Näiteks kui oled partneri peale häält tõstnud, ei muuda sinu käitumist olematuks teadmine, et tundsid ennast haavatuna. Küll aga aitab see sul järgmiseks korraks paremini valmistuda. Samuti saad võtta vastutuse tehtu eest, vabandada ja uurida, kuidas kahjustatud kontakti taastada. Muutumine ei tähenda, et me enam kunagi ei eksi. Oluline on, kas õpime oma eksimusi märkama, nende eest vastutust võtma ja uusi tegutsemisviise harjutama.
Kuidas astuda esimene samm enda valimise suunas?
Kui oled tundnud, et tead juba kõike, mida peaksid teisiti tegema, kuid sinu elu pole sellest hoolimata muutunud, proovi järgmisel korral teadmiste kogumise asemel valida üks väike tegevus. Ära otsusta, et nüüdsest oled alati enesekindel, rahulik ja oma vajadusi arvestav.
Vali üks konkreetne olukord, milles soovid harjutada uut käitumist. Näiteks: „Kui märkan, et hakkan automaatselt nõustuma, kuigi tegelikult ei taha, võtan enne vastamist hetke aega.“ Või: „Kui tunnen, et hakkan partneri sõnu rünnakuna võtma, küsin kõigepealt, mida ta sellega mõtles.“
Seejärel jälgi, mis juhtub. Mis oli lihtne? Mis osutus keeruliseks? Mida vajad järgmisel korral teisiti? Võib juhtuda, et sa ei suuda kohe oma plaani järgida. Kuid ka see annab sulle väärtuslikku teavet järgmise sammu jaoks. Eneseteadlikkus aitab meil mõista, miks oleme sellised, nagu oleme. Teadlik tegutsemine aitab aga kujundada seda, kelleks soovime saada.
Sinu elu ei muutu üksnes sellest, et mõistad oma vanu mustreid. Muutumiseks on vaja hakata looma ka uusi kogemusi. Ja võib-olla ongi kõige olulisem küsimus, mille saad täna endale esitada, järgmine: „Mida ma olen enda kohta juba ammu mõistnud, kuid pole veel õppinud oma igapäevaelus teisiti tegema?“
Enda mõistmisest enda valimiseni
Võib-olla oled sinagi enda kohta juba palju mõistnud. Tead, miks sul on keeruline öelda „ei“, miks teiste rahulolematus sind puudutab või miks kipud oma vajadusi tahaplaanile jätma. Aga kuidas jõuda selleni, et suudad ka päriselus enda juurde jääda?
Just selleks olen loonud Enesearengulabori, kus me ei piirdu ainult uute teadmiste omandamisega, vaid võtame regulaarselt aega iseenda mõistmiseks, oma sisemiste mustrite uurimiseks ja uute võimaluste avastamiseks.
Kaks korda kuus toimuvatel juhendatud Zoomi-praktikatel tegeleme eneseväärtustamise, piiride, suhete, tunnete ja vajadustega. Kasutame erinevaid kogemuslikke meetodeid, mis aitavad sul liikuda pelgalt teadmisest teadlikuma tegutsemise poole. Sest enda valimine ei pea jääma üksnes ilusaks mõtteks. Sellest võib kujuneda viis, kuidas sa iga päev iseenda ja teistega suhtled.
Kui soovid sellele teekonnale teadlikult aega ja ruumi luua, ja soovid rohkem ennast valida, siis oled oodatud Enesearengulaborisse. Tutvu Enesearengulaboriga ja leia endale sobiv liitumisvõimalus: https://siseminerahu.ee/enesearengulaborikogukond/
Kasutatud teadusallikad
Feil, K., Fritsch, J., & Rhodes, R. E. (2023). The intention-behaviour gap in physical activity: A systematic review and meta-analysis of the action control framework. British Journal of Sports Medicine, 57(19), 1265–1271. https://doi.org/10.1136/bjsports-2022-10664
Sheeran, P., Listrom, O., & Gollwitzer, P. M. (2025). The when and how of planning: Meta-analysis of the scope and components of implementation intentions in 642 tests. European Review of Social Psychology, 36(1), 162–194. https://doi.org/10.1080/10463283.2024.2334563
Singh, B., Murphy, A., Maher, C., & Smith, A. E. (2024). Time to form a habit: A systematic review and meta-analysis of health behaviour habit formation and its determinants. Healthcare, 12(23), Article 2488. https://doi.org/10.3390/healthcare12232488
Sønderland, N. M., Solbakken, O. A., Eilertsen, D. E., Nordmo, M., & Monsen, J. T. (2024). Emotional changes and outcomes in psychotherapy: A systematic review and meta-analysis. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 92(9), 654–670. https://doi.org/10.1037/ccp0000814
Artikli autor: Kristina Tamm – transpersonaalne psühhoterapeut, suhteterapeut ja superviisor
Sugulus loob suhteks võimaluse. Lähedus sünnib ajas ja sellest, kas lapselaps kogeb huvi, austust ja turvalisust ning kas vanavanem on valmis suhte viisi koos lapse kasvamisega muutma.
Vanaema saadab teismelisele telefonis sõnumi ja jääb vastust ootama. Lapselaps näeb sõnumit, võib-olla isegi rõõmustab, kuid ei vasta kohe – vahel ei vasta üldse. Vanavanem tunnetab, et vaikus on eemaldumine, lapselaps ei pruugi märgatagi, et selles vaikuses on kellegi jaoks kaalukas sõnum. Just sellistes väikestes hetkedes selgub, et vanavanema ja lapselapse suhe ei püsi üksnes sugulusel. See vajab tõlkimist kahe põlvkonna, vahel ka kolme põlvkonna vahel.
Hea uudis on see, et suhte hoidmiseks ei ole tarvis olla ideaalne vanavanem ega täita lapselapse elu pideva ühistegevusega. Vaja on lapse korduvat kogemust: ma olen sulle tähtis, sa tunned minu vastu päriselt huvi ja ma ei pea sinu läheduses olema keegi teine. Vanavanemaks saadakse suguluse kaudu, kuid lähedus kujuneb korduvate kogemuste kaudu.
Mida annab hea vanavanema ja lapselapse suhe?
Vanavanem võib olla lapse elus üks täiendav usaldusväärne täiskasvanu: inimene, kelle juures on teistsugune tempo, teised lood ja vahel ka rohkem ruumi lihtsalt koos olemiseks. Hea suhe võib toetada kuuluvustunnet, sidet perekonna looga ja kogemust, et last näevad ning väärtustavad mitu põlvkonda. Vanavanemale võib kontakt lapselapsega tuua tähendust, elavust ja põlvkondadevahelist sidet. Samal ajal ei ole rohkem alati parem: vanavanema heaolule näib soodsam olevat jõukohane ja vabatahtlik osalus, samas kui väga koormav või sunnitud hooldusroll võib suurendada pinget.
2026. aastal avaldatud metaanalüüs koondas 59 valimit ja üle 71 000 osaleja. Tugevama vanavanema-lapselapse suhte ning laste ja noorte arengutulemuste vahel leiti väike positiivne seos. Oluline nüanss oli see, et suhte kvaliteet – lähedus, usaldus ja hoolivus – seostus tulemustega tugevamalt kui pelk kontakti hulk. Uuringu autorid rõhutavad siiski, et koondatud seosed olid valdavalt läbilõikelised ja nende põhjal ei saa väita, et hea suhe iseenesest põhjustab parema arengu. Seda ettevaatust toetab ka Briti pikilõikeline analüüs: peredevahelised erinevused võivad jätta mulje mõjust, mida sama lapse muutusi ajas vaadates ei pruugi ilmneda.
Seega ei tasu luua uut vanemlikku süütunnet ega mõelda, et laps, kellel vanavanemaga lähedast suhet ei ole, jääb tingimata millestki parandamatult ilma. Lapse arengut võivad toetada ka teised turvalised täiskasvanud. Valusam kui suhte puudumine ise võib olla korduv tõrjumine, lubaduste murdmine, lapse kasutamine täiskasvanute konfliktis või olukord, kus ta peab tõestama lojaalsust ühele poolele.
Hea suhe ei tähenda piirideta suhet
Vanavanema ja lapselapse suhe on alati vähemalt kolme põlvkonna suhe. Väikese lapse puhul korraldavad kontakti vanemad, annavad edasi pere reeglid ja vastutavad turvalisuse eest. Kui vanavanem püüab olla lapsele justkui parem või leebem lapsevanem, võib esialgu tekkida palju rõõmu, kuid pikemas plaanis satub laps kahe autoriteedi vahele. Vanavanema eriline roll ei pea tähendama reegliteta suhet.
Olulised piirid on üsna argised, kuid nende mõju on suur: lapse vanemaid ei halvustata ega tehta nende arvelt nalju, eriti lapse kuuldes; lapselt ei paluta hoida vanemate eest saladusi, mis puudutavad tema elu, kohtumisi või turvalisust; kallistamist, sülle tulemist ja muud füüsilist lähedust ei nõuta. Lapsel on õigus oma kehale ja oma tempole; fotosid, terviseinfot ja muid isiklikke lugusid ei jagata ilma pere kokkuleppeta; kingitusi ja eriluba ei kasutata lojaalsuse ostmiseks; lapselapsi ei võrrelda ega eelistata viisil, mis paneb nad omavahel võistlema; vanemate kokkulepitud ohutus- ja argireegleid järgitakse ka siis, kui vanavanem ise kasvataks last teisiti.
Ka vanavanemal on piirid. Tänapäeva vanavanemad võivad käia tööl, hoolitseda oma vanemate eest, elada tervisemuredega või vajada lihtsalt oma aega. Vanavanemaks olemine ei tähenda automaatset kohustust olla alati valmis last hoidma. Suhe säilib paremini siis, kui abi ei muutu vaikivaks võlaks ja mõlemad põlvkonnad saavad oma võimekusest ausalt rääkida.
Palju peab suhtlema, et see oleks piisav?
Hõivatud vanavanem võib küsida, kui palju peaks lapselapsega suhtlema. Teaduskirjandus ei anna universaalset minutite või kohtumiste normi, sest pered, laste vanus, tervis, vahemaad ja kultuuriline taust on liiga erinevad. Mõistlik miinimumprogramm on väike, jõukohane ja ennustatav rütm. See võib olla lühike kõne pühapäeval, häälsõnum kord nädalas, ühine pannkoogihommik kord kuus või harjumus küsida pärast tähtsat sündmust, kuidas läks.
Lapsele annab turvatunnet mitte niivõrd suur žest, vaid kogemus, et vanavanem peab meeles, mida ta rääkis, tuleb kokkulepitud ajal ja tunneb huvi ka siis, kui laps ei ole eriti jutukas. Kui kohtumisi on harva, ei pea neid täitma meelelahutusega. Koos söögitegemine, jalutamine, autosõit või millegi parandamine loob kõrvuti olemise ruumi, kus jutt saab tekkida ilma ülekuulamise tundeta.
Ära meelita lapsi suhtlema, tunne päriselt huvi
Lapsi ei ole vaja suhtesse meelitada nii, et kingitus või süütunne muutub söödaks. Tõhusam on vähendada survet ja siseneda korraks lapse maailma. Need väikesed sillad sobivad eri vanuses lastele, kui neid kohandada lapse huvide ja temperamendiga: palu lapsel endale midagi õpetada: mängu, rakendust, tantsu, retsepti või väljendit, mida sa ei tunne; paku avara küsimuse asemel kaks konkreetset valikut: kas läheme jalutama või teeme koos süüa; vali tegevus, mille ajal ei pea kogu aeg silma vaatama. Vestlus sünnib sageli kergemini kõrvuti; loo väike korduv rituaal, mis ei sõltu tujust ega suurest ettevalmistusest; austa eitavat vastust ja jäta uks avatuks: praegu ei sobi, aga mul on hea meel sind mõnel teisel korral näha.
Kui teismeline eemaldub, kas see tähendab, et hea suhe hakkab kaduma
Teismeeas liigub tähelepanu loomulikult rohkem sõprade, iseseisvuse ja oma identiteedi poole. Lapselaps võib vähem algatada, vastata napimalt ja keelduda tegevustest, mida ta varem armastas. See võib vanavanemale tunduda isikliku tõrjumisena, kuigi sageli on tegemist suhte vormi muutumisega. Uurimused noorukite ja noorte täiskasvanute kohta viitavad, et kontakti sagedus võib väheneda ka siis, kui emotsionaalne lähedus püsib.
Kõige rohkem lõhub sidet surve: „Sa ei helista mulle kunagi“, „Sul pole enam vanaema jaoks aega“ või „Pärast kõike, mida ma olen sinu heaks teinud“. Selline sõnum paneb noore vastutama täiskasvanu üksinduse eest. Lähedust toetab rahulikum järjepidevus: anna märku, et mõtled tema peale, paku midagi konkreetset ja luba tal vahel ära öelda. Sõnum „Sa ei pea kohe vastama, tahtsin lihtsalt öelda, et mõtlen su peale“ jätab ukse lahti ilma noort läbi selle ukse tirimata.
Kui eemaldumine on järsk ja puudutab korraga ka sõpru, kooli, hobisid, und või meeleolu, ei tasu seda pidada ainult vanavanema ja lapselapse suhte küsimuseks. Siis on mõistlik jagada tähelepanekut lapse vanemaga ning lasta turvalisuse ja abi vajadust hinnata neil, kes tema igapäevaelu lähemalt näevad.
Kui lapselapse maailm tundub võõras
Põlvkondade erinevus ei ole kõrvalekalle, vaid selle suhte loomulik osa. Tehnoloogia, keelekasutus, suhted, soorollid, õppimine ja tööelu on muutunud. Vanavanem ei pea kõike heaks kiitma ega teesklema, et ta saab kõigest aru. Küll aga saab ta enne hinnangu andmist uurida: „Näita mulle, mis sulle selle juures meeldib“ või „Aita mul mõista, miks see on sulle tähtis“. Uudishimu ei tähenda oma väärtustest loobumist. See tähendab, et enne seisukohta püütakse mõista, mille kohta üldse seisukoht võetakse.
Kui tundub, et lapselaps teeb alatasa kõike valesti, tasub eristada kolme asja. Kas see on päriselt ohtlik või kahjustav? Kas see rikub vanemate kokkulepitud piire? Või on see lihtsalt võõras ja vastuolus sellega, kuidas mina omal ajal elasin? Esimese kahe puhul tuleb rääkida selgelt ja kaasata vanemad. Kolmanda puhul võib oma väärtusi jagada loona, mitte kohtuotsusena: „Meie ajal tehti teisiti ja see kujundas mind nii“, mitte „Teie põlvkond ei oska enam midagi“. Kõik uus ei ole automaatselt hea, kuid kõik võõras ei ole ka vale.
Kui kontakt on ühepoolne või vanemad ei luba suhelda
Mõnikord tahab lapselaps vanavanemaga suhelda, kuid vanavanem ei võta vedu. Põhjuseks võib olla tervis, lein, häbi, vana peretüli, vähene suhteoskus või lihtsalt piiratud emotsionaalne võimekus. Lapselaps võib teha ühe selge ja konkreetse kutse: „Kas sulle sobiks, kui ma pühapäeval helistan?“ Kui vastust ei tule, ei peaks laps hakkama täiskasvanute lugu lahendama ega järeldama, et tema ei ole armastust väärt. Vanavanema valmisolek või võimekus räägib vanavanemast, mitte lapselapse väärtusest.
Kui lapse vanemad piiravad suhtlemist, on vanavanema esimene ülesanne kuulata, millised konkreetsed kogemused ja mured selle otsuse taga on. Kas on eiratud vanemate reegleid, halvustatud nende valikuid, jagatud lapse infot, tarvitatud alkoholi, käitutud kontrollivalt või jäetud laps järelevalveta? Kui piirang on seotud vanavanema käitumisega, ei taasta usaldust nõudmine, et tal on õigus lapselast näha. Usaldus hakkab taastuma siis, kui inimene suudab oma mõju tunnistada, vabandada ilma „aga“-ta ja näidata muutust tegudes.
Salajane suhtlus ja lapse kasutamine sõnumitoojana asetavad ta lojaalsuskonflikti. Seda tuleks vältida ka siis, kui vanavanem peab vanemate otsust ebaõiglaseks. Kui turvariski ei ole ja suhtlus on katkenud täiskasvanute lahendamata konflikti tõttu, võib aidata pereteraapia või vahendatud vestlus. Vägivalla, sõltuvuse, sundkontrolli või muu reaalse ohu korral on esikohal lapse turvalisus, mitte täiskasvanu soov säilitada kontakt iga hinna eest.
Armukadedus näitab sageli vajadust
Vanem võib märgata endas armukadedust, kui laps jookseb vanavanemale rõõmuga vastu või kuulutab, et vanaema juures on parem, sest seal lubatakse rohkem. Tundena ei tee armukadedus kedagi halvaks. See võib puudutada vanema väsimust, vajadust tunda end lapse jaoks erilisena või hirmu, et tema autoriteeti õõnestatakse. Laps ei pea seda tunnet lahendama. Täiskasvanud saavad omavahel kokku leppida, millised reeglid on paindlikud ja millised mitte.
Lapse lähedus vanavanemaga ei võta armastust vanemalt ära. Peresuhted ei ole edetabel. Kui aga vanavanem ostab lojaalsust, naeruvääristab vanemate piire või kasutab lubamist selleks, et olla „lemmik“, on tegu tegeliku piiriprobleemiga. Siis ei piisa ainult vanema armukadeduse talumisest; vaja on täiskasvanutevahelist selget kokkulepet.
Kõige olulisem oskus on ühendusse tagasi tulemise oskus
Üheski pikas suhtes ei õnnestu alati õigesti küsida, õigel ajal helistada või põlvkondade erinevust rahulikult taluda. Hea suhe ei ole suhe, kus keegi kunagi ei eksi. See on suhe, kus täiskasvanu märkab oma mõju, võtab vastutuse ja teeb järgmisel korral midagi päriselt teisiti.
Parandav lause võib olla lihtne: „Ma survestasin sind kallistama, kuigi sa ei tahtnud. See ei olnud õige. Järgmine kord küsin ja austan sinu vastust.“ Või: „Ma rääkisin sinu vanematest halvasti ja panin sind ebamugavasse olukorda. See oli minu vastutus.“ Vabandus muutub turvaliseks siis, kui laps ei pea pärast vabandajat lohutama ning kui sõnadele järgneb uus käitumine.
Lõpuks ei ole kõige olulisem küsimus, kuidas lapselast endaga suhtlema saada. Olulisem on küsida: kuidas olla tema jaoks inimene, kelle poole on turvaline pöörduda? Lähedus võib eri eluetappidel olla kord jutukas ja tihe, kord vaiksem ning hõredam. Kui suhtes püsivad huvi, austus, usaldusväärsus ja parandamise võimalus, ei pea iga vaikus tähendama kaotust. Mõnikord on see lihtsalt ruum, milles suhe õpib uut kuju.
Sinu enesehinnang iseendast määrab ära sinu elu kvaliteedi. Puudulik suhtumine endasse paneb sind suhtuma paljudesse asjadesse rahulolematult ja loob korraliku kaost. Sinu enesehinnangu kujundajaks on olnud suuresti sinu ümbruskond minevikust koos sealt saadud sõnumitega sinu aadressil. Osad sõnumid on olnud toetavad, osad mahategevad. Mitte toetavate sõnumite tulemusel sa usud, et sa pole mingis hetkes midagi väärt ja ei suuda midagi saavutada. Ma ei tea inimest, kellel poleks mingis hetkes või eluetapis probleeme enesehinnanguga. Kuid on hea teada, et sinu enesehinnang muutmine on võimalik ja see sinu kätes. Kõigile siin elus on antud võrdne võimalus ja alustada selle parandamisega pole kunagi hilja. Kõik algab lihtsalt otsusest ja kõik saab minna vaid paremaks peale seda. Ühte pead teadma, et töö sellega vajab aega. Magava kassi suhu hiir ei jookse. Kuna me siiski kiires infoajastus tahame saada kõike kohe, siis jagan sinuga mõningaid kiireid nippe endast parema arvamuseks kiiremaks saavutamiseks.
1. Kirjuta paberile enda 10 tugevust.
See aitab sulle silme ette tuua pildi, millised ressursid sinus tegelikult olemas on. Kui näed neid kõiki üheskoos, siis tunned ennast ka paremini. Iga tugevus ükshaaval võib muidu ära kaduda. See võib ka mõne jaoks päris raske ülesanne olla, neile just, kes pole harjunud ennast väärtustama. Kui sa ei saa kohe kokku 10-t, siis kirjuta nii palju, kui hetkel tuleb meelde ja järgnevate päevade jooksul hakkad märkama veel asju, mille saad sinna siis hiljem juurde lisada, kuni vähemalt 10 tugevust on koos. Kui nüüd on 10 omadust koos siis kirjuta eraldi iga omaduse taha, millega see konkreetne omadus aitab sind sul elus.
2. Küsi oma lähedaste käest, et nad kirjutaksid su jaoks paberile 10 omadust, mis neile sinu juures meeldib.
Sa võid saadavate tulemuste üle üllatuda. Saad teada, et mida teised inimesed sinus hindavad. Võib-olla on seal midagi sellist, millele sa ise ei olegi osanud tähelepanu pöörata, et see võiks olla su tugevus. Neid pabereid nende kaunite tähelepanekutega on veel aastaid hiljem hea lugeda. Soovitan isegi need rahakoti vahele voltida ja kui hakkab viltu kiskuma kuskil, siis lugeda neid. Neis peitud jõud, päriselt ka! Kuna saamiseks tuleb ka anda, siis olge ka ise valmis sama oma lähedastele vastu pakkuma.
3. Mõtle tagasi mõnele keerulisele olukorrale oma elus, millega oli raske hakkama saada.
Millised olid need 10 omadust, mis sind aitasid selle teemaga toime tulekul. Kirjuta need üles. Need on sinu oskused, saad neis kasutada alati tulevikus raskuste korral. Hoia seda nimekirja alles. Sest kui raske hetk tuleb, siis võib tulla selline jõuetu seisund, et sa ei saa mitte millegagi hakkama. Kuid siis seda nimekirja vaadates hakkab sulle meenuma, kuidas ühte või teist omadust kasutasid. Ja sellest on abi.
4. Meie üks ajuosa (roomajaaju) ei taju vahet, kas sinus tekkinud tunde on loonud reaalne sündmus või sinu mõtted millestki.
Aju jaoks on see lihtsalt tunne. Seda teades võid sa mõelda, millist kahju sa iseendale tekitad, kui endale pidevalt ütled ennast mahategevaid sõnumeid. Polegi vaja halba olukorda, piisab vaid halvasti mõtlemisest. Kui märkad enda aadressil enesekriitikat ja maha tegemist, mis iganes teemal, siis loo sellele vastupidine postiive sind toetav ütlus. Ja hakka seda endale kordama. Vajadusel kirjuta see post-it paberile ja pane endale silma alla, et saaksid seda pidevalt meeles hoida. Näiteks: Märkan endale ütlemas, et ma ei saa selle tööga hakkama. Selline mõte hakkab maha tõmbama mu enesehinnangut. Nüüd mõtlen veidi, miks ma arvan, et ma ei saa sellega hakkama ja leian, et mul puuduvad vajalikud oskused selle tegemiseks. Ma leian positiivselt mõeldes, et ma ei saagi ju uut asja osata ja püüan leida siis lahendused, mida ma vajaksin selleks, et selle tööga hakkama saada. Ümber sõnastades selle negatiivse sõnumi endale võiksin näiteks öelda nii: Uued oskused aitavad mul areneda ja selleks tööks vajaminevad oskused ma arendan töö käigus. Ma luban endal olla õpiline ja hakata õppima uut asja, mida ma ei oska hetkel veel. See mõtlemine ei hoia enam mu enesehinnangut tagasi ja ma tunne halva pettunud ja jõetu emotsiooni asemel hoopis toetava emotsiooni tegutsema asumiseks.
5. Märka, mis sulle teiste inimeste juures meeldib ja ütle neile seda.
Võib-olla juba teed seda, siis tee veel rohkem. Võib-olla pole sa aga julenud seda kunagi teha, siis on aeg alustada. Sa saad elult seda, mida annad. Alusta ise teistele komplimentide tegemisega ja sa hakkad neid vastu saama. Mõista, et need on tunnustused sinu aadressil. Juhul, kui sul on raske vastu võtta tunnustust enda aadressil, on sul väga madal enesehinnang. Ja tea, et see ongi sulle parim ravi õppida seda vastu võtma.
Kui sa tunned, ei soovid tegelega enesehinnangu ja eneseteadlikkusega põhjalikumalt ja psühhoterapeudi nprofessionaalsel juhendamisel, siis kutsun sind ENESEARENGULABORISSE, kus teeme regulaarseid praktikaid.
Öledakse, et õiged küsimused aitavad üles leida head vastused iseendast. Siin on sulle küsimused mille üle mõtiskledes saad vastuseid oma identiteedi, elueesmärgi ja kutsumuse kohta:
IDENTITEET (kes ma olen?)
Kirjuta üles 10 sõna, mis sind kõige paremini iseloomustavad. Küsi vajadusel abi sõbralt või pereliikmelt.
Tee inventuur oma väärtustest. Mis on sulle elus kõige tähtsamad põhimõtted?
Vaata tagasi lapsepõlve – kelleks sa tahtsid saada? See annab vihje su loomupärastele huvidele.
Pea päevikut, et märgata mustreid oma mõtetes ja tunnetes.
Küsi endalt: „Kes ma olen siis, kui kõik rollid maha võtta?“
Loo oma eluloost “kangelase teekond” – kus oled olnud kangelane, õpilane, otsija?
Võrdle, kas su praegune elu vastab su sisemisele identiteedile või pigem sotsiaalsetele ootustele.
Ole teadlik, mis sind käivitab ja mis sind tühjendab – need peegeldavad su sügavamat identiteeti.
Uuri arhetüüpide teooriat (nt Carl Jungi põhjal) ja leia, millised arhetüübid sind kõige rohkem kõnetavad.
Praktiseeri meditatsiooni või vaikust – identiteet tuleb esile vaikuses, mitte müra sees.
ELU EESMÄRK (milleks ma siin olen?)
Kirjuta oma eluloole pealkiri – mida see pealkiri ütleb su teekonna tähendusest?
Tee “10 aastat hiljem” harjutus – kus sa tahad olla ja miks?
Küsi endalt: „Kelle elu muutub paremaks selllest, et mina elan?“
Pane kirja 5 eluhetke, mil tundsid end elusana – mis neid ühendas?
Uuri, millised probleemid sind maailmas kõige rohkem häirivad – võib-olla on see seotud sinu elu ülesandega.
Visualiseeri oma matused – mida sa tahaksid, et inimesed sinust räägiksid?
Tee „ikigai“ diagramm (mida armastad, milles oled hea, mida maailm vajab, mille eest makstakse).
Pane tähele, millal sa ajataju kaotad – see võib olla vihje sinu kutsumusele ja eesmärgile.
Tee nimekiri inimestest, keda sa imetled – nende elu peegeldab sageli sinu varjatud sihte.
Anna vabatahtlikult panus millessegi suuremasse – tee avab mõtet.
KUTSUMUS (mida ma teen oma andega?)
Kaardista oma oskused, kogemused ja loomulikud tugevused.
Küsi tagasisidet inimestelt, mis on sinu suurim panus nende elus olnud.
Pane kirja, mis sind inspireerib – filmid, raamatud, kõned – ja mis neis sind köidab.
Ole valmis katsetama – kutsumus ei tule alati korraga, vaid läbi kogemuse.
Ära oota ideaalset tööd – loo see ise, kombineerides oma oskused ja südame kutse.
Ole tähelepanelik märguannete suhtes – juhuslikud kokkusattumused võivad sind suunata.
Tee nimekiri tegevustest, mida sa teeksid ka siis, kui keegi ei maksaks.
Kujuta ette, et sa ei saa ebaõnnestuda – mida sa siis prooviksid?
Lase kutsumusel muutuda – see ei ole kivisse raiutud, vaid kasvab koos sinuga.
Loo endale toetav keskkond – kutsumus ei küpse kaoses, vaid hoolivas ruumis.
Lahkuminek on üks elu suurimaid emotsionaalseid katsumusi. Südamevalu, kurbus ja segadus võivad tunduda üle jõu käivatena. Kuid tegelikult võib see olla võimalus uueks alguseks – teekond, mis viib sisemise rahu ja tugevama enesetundeni. Siin on mõned sammud, mis aitavad sul lahkuminekuga paremini toime tulla ja uuesti tasakaalu leida:
Tunnista oma tundeid
Esimene samm paranemise suunas on tunnistada oma tundeid. Emotsioonid, nagu viha, kurbus, süütunne või isegi kergendus, on loomulikud. Ära suru neid alla, vaid anna endale aega neid täielikult läbi elada. Lahkuminek on kaotuse protsess, ja nagu iga lein, vajab see aega ja ruumi.
Vabasta ennast süüdistamisest
Sageli on lahkumineku järel kiusatus hakata otsima süüdlasi, kuid pikaajaline enesesüüdistamine või teise osapoole kritiseerimine hoiab sind minevikus kinni. Selle asemel keskendu sellele, mida saad õppida kogemusest, ning vabasta end süütundest. Iga suhe õpetab midagi väärtuslikku, mis aitab sul tulevikus paremaid otsuseid teha.
Leia uuesti oma identiteet
Suhtes olles kipume tihti oma isiklikku identiteeti ja vajadusi tagaplaanile jätma. Lahkuminek on võimalus taasavastada, kes sa oled väljaspool suhet. Mis sulle meeldib? Millised on sinu unistused ja eesmärgid? Võta aega, et investeerida iseendasse, olgu selleks siis uue hobi proovimine, õppimine või lihtsalt rohkem aega iseendale.
Ümbritse end toetava võrgustikuga
Raskel ajal on oluline ümbritseda end inimestega, kes sind toetavad ja mõistavad. Sõbrad ja perekond võivad pakkuda vajalikku tuge ja kuulata, kuid ära karda otsida ka professionaalset abi. Terapeudid ja nõustajad aitavad sul sügavamalt mõista oma emotsioone ja näha asju selgemalt.
Astuda sammud paranemise teekonnal
Kui oled valmis võtma teadlikke samme tervenemise suunas, võib meie “Lahkuminekust taastumise” programm pakkuda sulle tuge ja juhiseid. See programm aitab sul läbi töötada keerulised tunded ja leida sisemine rahu. Praktilised tööriistad ja harjutused aitavad sul ennast uuesti avastada ja valmistuda uuteks teadlikeks suheteks.
Pea meeles, et kuigi lahkuminek võib tunduda lõpp, võib see olla ka uue alguse võimalus. Kui oled valmis tervenemise teekonnale astuma, liitu meie programmiga ja alusta oma sisemise rahu leidmise protsessi juba täna.
