by siseminerahu | okt. 28, 2021 | Eneseareng
See lugu räägib sellest, kuidas enda eest hoolda kanda on häbi.
Kui oskaksid ise probleemi lahendada, oleksid selle juba lahendanud. Kui on aga probleem, mis ei ole lahendatud, siis on täiesti normaalne, häbi tundmata, pöörduda spetsialisti poole abi saamiseks.
Loomulikult on see sinu elu ja saad ise valida, kaua sellest kannatada soovid.
Viimase kahe nädala jooksul sain ühe huvitava kogemise osaliseks. Selle loo abil toon paralleele erinevate teemade vahel.
Olles eelnevalt juba pikalt trikitanud, lasi mul kaks nädalat tagasi internett lõplikult jalga. Mõned päevad ootasin, et äkki tuleb ise tagasi. Selgus, et ise ei juhtu siin maapeal midagi.
Edasi mõtlesin nõutult, et mida nüüd tegema pean. Äkki aitab see ja teine sõber. Natuke sai nendega koos ka proovitud asju lahendada ja uus ruutergi soetatud, kuid internetti ennast ei saabunud kuskilt.
Mõtlesin ka juba uue paketi peale, et kust ma selle peaksin veel leidma, mis näitajaid ma peaks vaatama jne. See kõik oli liiga keeruline ja stressirohke mulle.
Ja kust ma tegelikult tean, et kõike seda välja vahetades asjad paranevad? See pidurdas ka mu tahet asjaga edasi liikuda.
Helistasin interneti pakkujale, tema ütles, et nende süsteem probleemi ei näita. Aeg läks edasi ja internett ei saabunud kohe mitte. Mõtlesin, et noh jah. Harjutan siis elu ilma internetita, kes mind ikka aidata saab.
Teise nädala lõppedes tegin ahastuses uue kõne interneti pakkujale ja kurtsin oma muret veelkord ja palusin, et aidaku mul see nüüd ikka ära lahendada. Mulle saadeti koju spetsialist. Kõne abipalvega kestis 2 minutit. Saabus spetsialist. Vaatas siit ja sealt, jooksis autosse ja tagasi – 15 minutit ja asi tehtud. Kokku kulus mul 17 minutit, et asi korda saada. Sellele eelnes kaks nädalat ahastust, peavalu ja lootusetust. Kas see oli seda väärt?
Mida ma õppisin sellest?
Oma ala spetsialistiks õpitakse. Saadakse teadmised ja edasi osatakse nendega aidata neid, kellele need teadmised puuduvad. Me ei sünni keegi kõiketeadvana. Me teame vaid väikest osa paljudest asjadest. Spetsialist on see, kes sind aitab omal alal. Kiiremini, kui sa ise suudad asju lahendada. Ja tõhusamalt. Selleks ta ju seda ongi õppinud. Ja spetsialistilt abi küsimine on parim lahendus. Igalt oma ala spetsialistilt on tark valida abi küsida.
Aga miks ma seda teile rääkisin… Paralleeli selle teemaga tahaksin siin tuua inimeseks olemisega. Inimhing on habras ja inimene olla on vahel päris keeruline. Jah, me ei oska alati eluga ja selle keerdkäikudega ning ka oma suhetega toime tulla.
On muidugi hea uudis, et ka inimesena hakkama saamise valdkonna spetsialistiks õpitakse. Neid kutsutakse rahvasuus laiema nimetusega psühholoog või nõustaja.
Toon kahes teemas paralleelid välja:
Nett läks ära, ootasin, et ehk tuleb ise tagasi – inimesena on elus meil asju, millega me pole rahul ja me ootame, et asjad ise muutuksid.
Aeg möödus ja midagi ei muutunud. Nett tagasi ei tulnud. Ise ei juhtu siin maapeal midagi – tõesti elu näitab vahel, et ise lähevad asjad tihti veel hullemaks.
Helistasin sõbrale – jah, oma isiklikes inimeseks olemise muredes on alati hea jagada seda sõbraga. Kuid sõbraga jutustavas vormis jagades on probleem küll jagatud, kuid lahendused mitte nii kiired ja tõhusad tulema kui ootaks.
Mõtlesin, et kes mind ikka aidata saab – just nii mõtleme ka oma isiklike probleemide osas, et ei saa meid keegi aidata. Spetsialisti ju selleks ongi, et aidata sul neid teemasid paradada.
Helistasin spetsialistile, ehk 2 minutit kõne, 15 minutit tehniku tööd ja probleem lahendatud – nõustaja ilmselt ei suuda lahendada su probleemi 15 minutiga, aga kindlasti kiiremini ja tõhusamalt, kui naabrinaine.
Sellest moraal, spetsialist on selleks loodud, et aidata.
Ära keeruta tuhandeid vabandusi otsides, miks mitte tema poole pöörduda. Et ta ei saa sind aidata ja sinu probleem polegi nii suur, jne.
Just tema saabki sind aidata, kui oled umbsõlmes. Ja kui sa tunned, et sul on probleem, siis on see juba piisavalt suur selleks, et vajada lahendamist. Kui oleksid ise osanud lahendada, oleksid sa juba selle lahendanud. Ei ole vaja mõelda, et mure peab veel suurenema, enne kui sellega tegelema hakata. Hambaauku on ka targem ravida, kui see veel väike.
Kuid neil hetkedel, kui inimeseks olemisel elumerelained löövad üle pea kokku löövad, on abi küsimine selle valdkonna spetsialistilt justkui suur häbi. On okei, et me ei oska kapten või lennukipiloot olla, on okei, et me ei oska kõik autot juhtida, aga pole okei mitte osata oma eluga toime tulla. Milline häbi!
Eestlane on harjunud kannatama. Ja me kanname uhkelt seda lippu edasi – pigem kannatades, kui tunnistades, et inimene olla ongi keeruline. Ja inimeseks olemine vajabki spetsialisti abi. Spetsialisti, kes suudab sind aidata kiiremini ja tõusamalt, kui sa ise või su naabrinaine/naabrimees. Me pole harjunud sellega, et inimhinge võiks lausa ka hooldada. Nii nagu hooldad sa oma autot või koristad tube. See habras inimhing ei peaks minema enne katki miljoniks killuks, kui ta saab abi. Ja küsimus on kas ka siis abi otsitakse. Miks on nii häbi küsida abi?
Kaua on sinul aega veel kannatada enne, kui mõistad, et oma ala spetsialist saab sind siiski aidata? Ja aidata ka juba väikse murega.
Kristina Tamm
by siseminerahu | okt. 21, 2021 | Eneseareng
Ma otsisin vastuseid. Paljudele küsimustele. Paljudele sisemistele rahulolemattustele minu elus. Ma olin hirmul, et miks ma pole õnnelik, et teen valesid valikuid ja, et äkki ma ei saagi päris õigeid vastuseid. Ma ei tahtnud enam olla seal, kus olin ja kuna lootus sureb viimasena, siis asusin siiski teele. Vastuste saamise teele. Pikal-pikal teel vastused tõesti tulid. Just need, mida teada tahtsin.
Sain teada, miks minu elu on selline nagu on, miks ma teen selliseid valikuid ja miks minu ümber on sellised mehed. Sain teada kuhu ja miks olen kadunud ise teisi esiplaanile seades ja kuidas ennast teiste tagant üles leida. Kuidas muuta seda millega ma polnud rahul, kuidas edasi elada õnnelikumalt teisi valikuid tehes.
Jah see teadmine, et miks asjad on nii ja kuidas neid saaks muuta ning parandada tõigi rahu. Sain teada, et muutma ei peagi maailma. Alustasin iseendast. Leidsin ennast teiste tagant. Hakkasin kuulama ja väljendama. Leidsin rahu.
Nii pidigi loodus toimima, et kui leiad ennast, saad ja tahadki aidata ka teistel ennast leida.
Nüüd tunnen inimlikku rõõmu, kui saan aidata ka teistel läbida seda vastuste teed.
Ma saan isikliku rahuldustunde tulemusliku töö tegemisest.
Ja ma olen ikka veel sellel teel ka läbi teiste ja koos teistega. Elu on elukestev töö. Ma olen õnnelik seda tehes, mida teen.
Me peame elame terve elu endaga koos, miks siis mitte teha seda rõõmus ja rahulolus, mitte kannatuste rajal.
Tänaseks on minust saanud motivatsiooniterapeut ja paarishte terapeut ning koolitaja. Nüüd olen sellel teel, kus mind praegu kõige rohkem vajavad teised – otsides vastuseid oma rahulolemattustele.
Öeldakse, et sa saad viia kliendi sinna, kus sa oled ise käinud. Oma isiklikele kogemustele tuginedes saan ulatada mäkke ronijale käe ja minna temaga koos.
Kristina Tamm
by siseminerahu | okt. 20, 2021 | Eneseareng
On fakt, et kõik lapsed saavad täiskasvanuks. Suuremal enamusel on eeldus selle päeva saabudes alustada oma elu. See on aeg, kus oleks eluterve vanemana vaja toetada laste iseseisvumise etappi, kus laps tahab hakata maailma panustama ja lasta neil minna elu kogema juba kaasa antud õpetuste baasilt. Kahjuks pole kõigi vanemate jaoks see sugugi lihtne aeg ja ülesanne anda oma laps vabaks. Põhjuseid on siin mitmeid.
See aeg on ühe eluetapi lõppemine ja iga lõppemisega või suurema muutusega võib kaasneda leina protsess. Lein tekib sellepärast, et vana elu on lõppenud ja kõik muutub. Laps ei ole enam abitu, sinust sõltuv. Temast on saanud iseseisev, oma elu, tegude ja tegemata jätmiste eest ise vastutav ning ei vaja enam sinu kohalolekut oma elus. Vähemalt mitte sellisel moel nagu varem. Ilmselt võib leina suurus sõltuda ka sellest, milline on olnud üldine side lapsega, mil moel jääb lapsega ühendus peale vanematekodust lahkumist alles ja kui kaugele laps ära läheb. Sellest olukorrast tekkiv kurbus tuleb lubada endal läbi kogeda ja mitte suruda oma emotsioone alla. Emotsioone käib sellest protsessist läbi erinevaid ning sellest ei saa läbi tormata mõne päeva või nädalaga. Tuleb anda endale aega just nii kaua kui vajad. Ja on oluline teada, et kurvastamine on loomulik protsess selles olukorras, ei ole vaja ennast halvustada ning vaimselt materdada selle tunde pärast. Paljud vanemad jätavad ka aastateks lapse toa puutumata kujul, sisemise soovi pärast, et äkki ta tuleb tagasi. Kui sa tunned, et see on sind toetav, siis las see tuba olla selline. Just nii kaua, kuni tahad.
Abiks on sellel kurbuse ajal endale meeldivate tegevuste tegemine ja uute eesmärkide panemine. Sest eesmärkide poole liikumisel on fookus mujal ja kogu aeg ei kulu kurvastamisele. Hea on, kui eesmärgid on veidi suuremad. Mitte ainult lapse toa koristamine, vaid hea oleks võtta ette väike areng mõnel teemalt, mida oled juba ammu teha tahtnud, aga pole saanud laste kõrvalt seda endale lubada. Näiteks õppida midagi, tegeleda mõne kirgastava hobiga. Rääkida teistega, jagada oma mõtteid sõbrannadega/sõpradega.
Kuid põhjuseid, miks lapsi on nii raske emotsionaalselt vabaks lasta on veel. Sul on nüüd järsku aega iseendale. Kui sa pole aga viimane 18+ aastat osanud, saanud või pidanud mittevajalikuks võtta aega iseendale, siis ei oska sa ka nüüd ootamatult selle olukorraga midagi peale hakata ja seda väärtuslikult sisustada. Tuba on tühi. On vaikus. Tegevust pole. Tekib tunne, et ma polegi enam oluline. Ma polegi enam vajalik kellelegi. Sellisel puhul suure reaalsusega iseenda identiteeti on nähtud ainult lapsevanema rollis terve lapse kasvatamise aja ja puudub juba pikka aega kogemus, mis tähendab olla päris iseendaga päris iseenda päralt. Polegi teadmist, et „kes olen mina“ ja „mida mina tahan“. Siiani on pikalt järgnetud laste vajadustele, enda vajadusi tahaplaanile pannes või alla surudes. Sellest on saanud kümnete aastate harjumus olla ema, olla teiste jaoks. Ja harjumustel on suur jõud. Kui ühel hetkel pole vaja olla teiste jaoks, siis see on väga ootamatu olukord ja vaimsele tervisele võib see mõjuda kui häirekell. Öeldakse, et elu vältel säilitada endas elutervet olemist ja olla täidetud tassiga täiskasvanu, siis tuleb ennast panna alati esikohale (vaadata, et enda tass oleks täis). Partner (tema olemasolul) teisele kohale. Lapsed kolmandale ja vanemad neljandale. Kui nüüd mõtled selle üle, siis millises järjekorras on olnud sinu prioriteedid? Kui oled väärtustanud ennast, siis ei ole ka vanema rolli lõppemine nii raske.
Ja tegelikult ei lõppe meie vanemaks olemine kunagi. See on elukestev. Lihtsalt nüüd tuleb olemas olla teistmoodi oma täiskasvanud lapsele. Uut moodi. Ja kohaneda ümber selle uue etapi jaoks. Uurida, mil moel sinu laps soovib nüüd sinu olemasolu tunda. Ja talle seda pakkuda. Kindlasti on oluline lapse vajadusest teada saada, mitte ise arvata, et ilmselt ta tahab või ei taha ühte või teist. Tihti on nii, et arvame oma peas midagi ja peamegi seda päris tõeks. Aga see pole nii. Võta aeg ja räägi oma täiskasvanuks saanud lapsega, kuidas olla nüüd uues olukorras ühenduses, vajalik ja olemas.
Abiks võib olla ka see, kui leiad üles iseennast, oma vajadused, oma kired. Sest sul on nüüd selleks aega. Ja siin ei peaks laskma pead norgu, et sellises vanuses pole seda enam mõtet teha. Jäta maha uskumus, et vana koera enam ümber ei kasvata. Üks on kindel: agoonias edasi elada pole mõtet. Ennast leida on aga alati mõttekas. Tänapäeval on kättesaadaval suurel hulgal eneseabi raamatuid ja –kursuseid. Miks mitte ka tuulutada ennast terapeudi juures ja avastada uusi vaatenurki. Terapeut pole ainult hulludele, nagu osad arvavad. Terapeut on hinge hooldaja. Ja seda on nüüd väga vaja. Usu, eesolev elu on seda väärt, et võtta neist päevadest see, mida sinu hing ihaldab. Pole mõtet jääda lootma, et varsti sünnivad ehk lapselapsed, et saaksid siis ennast taas vanaemaks olles teostada, taaskord iseennast tahaplaanile jättes. Astu sellest mustrist välja ja leia iseenda väärtus iseendana. Mitte ainult emana.
Ja on veel ka kolmas põhjus. See on olukord, kus vaimne nabanöör on jäänud ema ja lapse vahel läbi lõikamata. Sellisel puhul on tegemist tihti dominantsete ja kontrollivate emadega, kes ei ole lapsel lasknud saada vaimselt täiskasvanuks. Juba väikelapse east on antud lapsele selge, otsene või kaudne sõnum, et ta ei saa hakkama ja tema eest asjad ette ja taha ära tehtud ning otsustatud. On üpris tõenäoline, et lapse enesehinnang saab alla trambitud ja ta kohandub sellise vanema kõrval saamatuks. Sa haarad lapse väiksena sülle, et kiirustada edasi, sest sul pole aega oodata, kuni ka alles käima õppides trepis alla saab ükskord. Kui ta kingapaelu siduma õpib, siis võtad selle tegevuse üle, et saada kiiremini, andes talle sõnumi, et ta pole piisav, et hakkama saada. Need on vaid mõned ja veel leebed näited. Ilmselt pole sa teinud neid omast arust pahatahtlikult. Vanem, kes jätkab oma täiskasvanud lapse elu koordineerimist on autoritaarse juhtimise stiiliga ning ta koordineerib terve lapse eluea . Alates selles, mida laps sööb, mida selga paneb, kuhu ringidesse ta läheb, kuidas ta mõtlema peab, mida kellele ütlema peaks. Ja seda ka täiskasvanuna. Selline vanem elab heas usus, et ta aitab oma last. Kuid lapse eest kõik ära tehes ei omanda laps iialgi kogemusi ja oskuseid ise teha. Sellisel vanemal ongi uskumus, et ainult tema ise teabki, kuidas asjad õigesti käivad. On tema tõde ja muu tõde ei mahu tema maailma. Sellised vanemad on lapse nii ära lämmatanud, et laps ei julge kehtestada oma piire temaga. Täiskasvanuks saades otsustavad veidigi iseseisvamad lapsed sellistest vanemates nii palju distantseeruda, kui võimalik. Ja tihti võtavad sellised vanemad siis ohvrirolli, kui laps nende, justkui heas tahtes pakutud, abi vastu võtta ei taha. Selline vanem usub, et tahab ja teeb ainult head. Aga tal puudub oskus ja teadmine, et head luuakse teistmoodi. Selline vanem on pidanud ise elus tugev olema, võib-olla liiga vara täiskasvanuks saama ja hakkama saama lapsena iseseisvalt . Ta ilmselt annabki täna oma lapsele parima, mida tema oma teadlikkusega oskab. Kuid see ei vasta terve hingeeluga lapse kasvatamise vajadustele ja on ebaterve.
Abiks võib siin olla teraapiline sekkumine, mis aitab tuua rohkem mõistmist, mis vajaduse on sellise käitumise taga. Iseendaga töö tegemine, kontrolli vähendamise ja usaldamise teemad vajaksid kindlasti läbi töötamist spetsialisti abil. Ja miks mitte minna ka täiskasvanud lapsega pereteraapiasse või suhteteraapiasse, et anda võimalus mõlemal oma poolt jagada. Keegi meist ei taha, et lapsed meile selja keeraksid, kui nad aga seda teevad, siis oleme neile tahtmatult kindlasti haiget teinud, neid lämmatanud ja mitte elutervelt toetanud. Alati saab alustada uuesti ja olla lapse jaoks olemas selliselt, mida varem pole osanud. Vanade mustrite ja uskumuste muutmine on pikk töö, kuid seda väärt.
Kristina Tamm
by siseminerahu | okt. 18, 2021 | Paarisuhted
Mäletad ilmselt aega, kus olid oma partnerisse äsja armunud, tegid suuri pingutusi, et talle meelejärgi olla, tahtsid iga hetke koos veeta ja olid endast valmis andma kõik tema heaks.
Aeg läheb edasi ja hetkest, kui leivad ühte kappi panite tekkis vaikselt ühine argipäev oma muredega ja märkamatult hakkad ajapikku ka oma partnerit võtma kui teie elamises olevat mööblieset. Millegi sellisena, mis kuulub teie köögi või suuretoa mööbli komplekti, mis on, kui osa elust ja millele ei peagi justkui enam suuremat tähelepanu pöörama. Võibolla ehk paar korda aastas tolmu pühkima. Aga ei midagi enamat. Pingutada oli vaja sinnamaale, et teine inimene endale saada.
Mõnda aega kestab selline olukord talutavalt. Siis tekivad tülid. Tundub, et iga pisiasi mida teed, oleks nagu valesti. Sisendad aga endale järjekindalt, et „meil polegi veel nii hull“.
Aga aja möödudes hakkad oma partnerilt saama aina rohkem etteheiteid selle olukorra kohta, et sa ei kuula teda üldse. Sa enamasti oled oma tegemistega nii omas maailmas, et ei märka üldse, mis ta sulle räägib. Või siis oled nii agar enda jaoks olulise jagamisega, et ei kannata partnerit lõpuni kuulata ja sõidad oma mõtetega endalegi märkamatult tema jutule sisse. Sinul on justkui palju olulisemat öelda, kui temal.
Millal sina oled oma suhtes viimati kuulnud või öelnud seda lauset: „Sa ei kuula mind üldse!“.
Kui see on esinenud sinu suhtes, siis on siin suur ohumärk! Just siit läheb suhtes tülide lumepall veerema. Ja kui ruttu see pall hoogu ja suurust kogub, sõltub vaid partnerite talumisvõimest.
Kui te juba oskaksite teistmoodi, siis teil poleks sellest erimeelsuseid suhtes.
Üksteise mitte kuulamine ja mitte mõistmine on üheks põhiliseks tülide allikaks.Teist mitte kuulates ja teda alavääristades tema mõtete pärast ei saa õnnelikuks ei sina ega sinu partner.
Kui õpid kuulama partnerit ja tema lugu, siis jäävad paljud tülid olemata ning sa oskad maailma näha ka läbi partneri silmade. Teil on mõlemal õigus ise endaks olemisele, oma tunnetele, oma arvamusele ja kumbki ei ole sellepärast parem kui teine. Igapäeva suhtluses seda aga ei oska keegi tavaliselt märgata, et partner ei tee teile kiusupärast midagi, vaid selle taga on paljuski tema enda lugu, mida te pole osanud või tahtnud kuulata.
Teadlikku suhtlemist meile koolis ei õpetata. Sellepärast tuleb seda nüüd õppida. Kõik töötoa läbinud on öelnud, et see peaks olema kohustuslik programm hiljemalt gümnaasiumi lõpuklassides, kui mitte juba varem. Kahjuks aga pole. Just sellepärast, et me ei tea kuidas suhelda, läheb suhetes ka palju tülide lumepalle veerema.
Sinu valida on see, milline on su suhe.
Õpi kuulama ja turvaliselt rääkima. Sest see teema ei puuduta ainult paarisuhet, sa suhtled ka oma lastega, vanematega, töökaaslastega, sõpradega, naabritega. Sa suhtled iga päev, igal pool. Suhtle siis parem selliselt, et sul endal oleks hea ja kõigil sinu ümber oleks hea. Et sa ei peaks kuulama või ise tegema etteheiteid, et „Sa ei kuula mind üldse!“.
Kristina Tamm
by siseminerahu | okt. 11, 2021 | Eneseareng
Kõik meie elus käib siis, kui… Aga miks mitte kohe?
Ühel päeval võidab mees loteriiga endale auto. See on üks päris eriline auto. Täiesti uuendatud tehnoloogiaga, täiesti eriline. Natuke nagu isegi uskumatu, et midagi sellist võib olemas olla. Sest see on nii mõnus auto, pannes seda meest ennast nii suurepäraselt tundma. Just selline, mis sellele mehele väga meeldib, väga eriliste funktsioonidega. Parim, mida võib tahta. Ta sõidab sellega, tunneb rõõmu, õnnetunnet. Ta on õnneseen. Ta veendub, et jah tõesti, väga eriline asi. Ta naudib seda nii väga, et kardab ühel hetkel sellest autost sõltuma hakata, ennast ära kaotada, oma unistusi mitte täita ja tahta ainult selle autoga sõita. Ta paneb auto garaaži ja elab oma elu edasi, sest ta ei näe lahendust, kuidas see auto tema elus saaks olla selliselt, et ta saab selle autoga koos oma elu nautida ja käia neil radadel, kus ta tahab käia ja teha just vaba hingena kõike seda mida tahaks. Auto tundub piirav vaba hingena olemisel. Ta ei usu, et auto võib sellel teel teda viia kohtadesse, kus ta iial ise ei satuks.
Siis kohtub ta ühel päeval sõpradega. Nad räägivad meeste jutte, räägivad oma autodest ja hakkavad kurtma, kuidas ühel auto logiseb siit ja teisel ei lähe enam hommikuti käima ja kolmanda auto pole juba paar kuud töötanud. Mees märkab, et nad on kõik täiesti rahulolematud oma autodega, ei tööta üks, ei tööta teine, ei tööta kolmas.
Kuuldud pilt on päris masendav, nagu inimestel poleks tõesti õnne enam elus, nende mitte töötavad autod on kõik selle röövinud. Ja mees mõtleb, et jah, ühel hetkel ei tööta tõesti üksi auto. Ja kuna ta juba kahtleski, et auto piirab tema elu, siis parem, kui seda tema elus poleks. Või siis oleks. Aga mis kujul, seda ei tea. Oli ju hea auto ikkagi. Aga see ei tõota ilmselt head pikemas perspektiivis. Keeruline on tegeleda selle hooldamisega, sest ta ei tea millist hooldust see auto tegelikult vajab.
Üks oluline asi, mis jäi aga meestel rääkimata oli see, et miks nende autod ei tööta. Kes neist polnud tegelikult üldse oma autoga kunagi hoolduses käinud. Kes oli teinud ära miinimumi, aga rohkem polnud panustanud ja kes polnud lugenud lihtsalt läbi kasutusjuhendit, et millal ja kuidas hooldada ja jäi sellega hiljaks. Ja kellel polnud üldse oskustki autot hooldada. Sest nad pole õppinud seda, kuidas autoga ümber käia ja nad pole isegi tahtnud seda õppida. Keegi neist ei rääkinud sellest, et mida nad oleksid saanud teha ennetavalt, milliselt oma autot hellitada, vahatada, pesta ja hooldada, et see olukord ei läheks selliseks. Keegi ei mõelnud kordagi, mida päriselt ka auto vajaks selleks, et ta ei läheks käest ära. Kõigile tundus, kui loomulik elu osa see, et soetad auto ja see vananeb ja läheb käest ära. Kõik võtsid seda, kui paratamatust elus, mille kõrval peab olema, jõuetult. Ja siis vaatad ise, kas tahad istuda selle vana mittetöötava auto kõrval veel kaua või soetad uue või ei soeta üldse, sest see tundub lootusetu olukord kõike jälle otsast alustada ja sama kohas lõpetada. Sest iga auto ju läheb käest ära ilmselt.
Nad ei mõelnud ka sellele, et on mehi, kes sõidavad ringi oma kaugele säravate uunikumidega, millel on tõeline väärtus, sest nad on neid hoidnud ja sinna tõeliselt panustanud. See pole olnud võimatu ja keeruline. Nad on nii otsustanud, et teevad endale selgeks, mida selleks vaja on. Ja täna sõidavad oma uunikumidega ringi lai naeratus näol ja rahulolu hinges. Selle üle, mida nad teinud on ja saavutanud on oma panustamisega.
See mees oli raputatud pildist tema ümber, ta unustas, et tema oli just võitnud uue auto, uuendatud tehnoloogiaga ja, et kui ta leiab lahenduse, kuidas see imeline auto saab teda tema elus ja tegemistest toetada, mitte piirata ja kui ta ei lase selle autol minna uunikumiks, uurides enne, mida tuleb selle auto hooldamiseks teha, siis tema ei pea olema elus surnud kronu kõrval. Üks koht, milles ta endasse ei usu on see, et kas ta tegelikult oskab seda autot nii hooldada, et see ei muutu logisevaks ja mittetöötavaks käruks. Sellel hetkel ta ei mõtle sellele, et tema autol on uuendatud tehnoloogia, et see auto, mis temal on, on eriline, teistmoodi ja et see auto annab teada ka ise, kui ta midagi vajab. Sest ta oskab seda teha. Ta ei mõelnud, et selle autoga ei ole üldse nii keeruline, kui nende vanade autodega, mis on juba käest ära lastud.
Ta hoiab oma autot garaazis, sellelt vahel tolmu pühkides ja ohates, kui hea auto see on. Võib-olla teeb ka mõne sõidu, kuid mitte pika, et mitte jälle tunda, kui hea see auto tegelikult on. Ta mõtleb oma peas mõtteid sellist teed mööda, kuidas see auto ei võimalda tal teha asju, mis ta tahab, kuidas see auto piirab ja et miks ta ei peaks tahtma seda oma ellu. Ta ei näe sellel hetkel oma auto väärtust, sellel hetkel mõtleb ta sellest kui tavaliselt autost, mis on ka tema sõpradel. Kuid mitte kui uuendatud tehnoloogiaga autost. Sest selline asi, kuigi ta on seda juba kogenud, tundub ikka veel ulme.
Elu annab meile seda, mille oleme ära teeninud. Mees ei mõista seda, milline võimalus tegelikult tal on hetkel, et ta on oma vaimsel tasemel kaugemal oma sõpradest tänaseks. Temal on võimalus saada midagi paremat.
Aga kas ta on mõelnud sellele, et millised oleksid „miks ma ei peaks“ asemel need suurepärased võimalused seda autot oma elus nautida koos kõige muuga? Ta on saanud midagi väga erilist, mida ta hoiab nö sahtlis, sellest mitte maksimumi võttes. Ta hoiab seda ja mõtleb, et siis kui …. Aga miks mitte kohe? Siis kui oli alati tulevikus. Kohe on olevik. Ühel päeval saab elu otsa.
Kristina Tamm
