Sugulus loob suhteks võimaluse. Lähedus sünnib ajas ja sellest, kas lapselaps kogeb huvi, austust ja turvalisust ning kas vanavanem on valmis suhte viisi koos lapse kasvamisega muutma.
Vanaema saadab teismelisele telefonis sõnumi ja jääb vastust ootama. Lapselaps näeb sõnumit, võib-olla isegi rõõmustab, kuid ei vasta kohe – vahel ei vasta üldse. Vanavanem tunnetab, et vaikus on eemaldumine, lapselaps ei pruugi märgatagi, et selles vaikuses on kellegi jaoks kaalukas sõnum. Just sellistes väikestes hetkedes selgub, et vanavanema ja lapselapse suhe ei püsi üksnes sugulusel. See vajab tõlkimist kahe põlvkonna, vahel ka kolme põlvkonna vahel.
Hea uudis on see, et suhte hoidmiseks ei ole tarvis olla ideaalne vanavanem ega täita lapselapse elu pideva ühistegevusega. Vaja on lapse korduvat kogemust: ma olen sulle tähtis, sa tunned minu vastu päriselt huvi ja ma ei pea sinu läheduses olema keegi teine. Vanavanemaks saadakse suguluse kaudu, kuid lähedus kujuneb korduvate kogemuste kaudu.
Mida annab hea vanavanema ja lapselapse suhe?
Vanavanem võib olla lapse elus üks täiendav usaldusväärne täiskasvanu: inimene, kelle juures on teistsugune tempo, teised lood ja vahel ka rohkem ruumi lihtsalt koos olemiseks. Hea suhe võib toetada kuuluvustunnet, sidet perekonna looga ja kogemust, et last näevad ning väärtustavad mitu põlvkonda. Vanavanemale võib kontakt lapselapsega tuua tähendust, elavust ja põlvkondadevahelist sidet. Samal ajal ei ole rohkem alati parem: vanavanema heaolule näib soodsam olevat jõukohane ja vabatahtlik osalus, samas kui väga koormav või sunnitud hooldusroll võib suurendada pinget.
2026. aastal avaldatud metaanalüüs koondas 59 valimit ja üle 71 000 osaleja. Tugevama vanavanema-lapselapse suhte ning laste ja noorte arengutulemuste vahel leiti väike positiivne seos. Oluline nüanss oli see, et suhte kvaliteet – lähedus, usaldus ja hoolivus – seostus tulemustega tugevamalt kui pelk kontakti hulk. Uuringu autorid rõhutavad siiski, et koondatud seosed olid valdavalt läbilõikelised ja nende põhjal ei saa väita, et hea suhe iseenesest põhjustab parema arengu. Seda ettevaatust toetab ka Briti pikilõikeline analüüs: peredevahelised erinevused võivad jätta mulje mõjust, mida sama lapse muutusi ajas vaadates ei pruugi ilmneda.
Seega ei tasu luua uut vanemlikku süütunnet ega mõelda, et laps, kellel vanavanemaga lähedast suhet ei ole, jääb tingimata millestki parandamatult ilma. Lapse arengut võivad toetada ka teised turvalised täiskasvanud. Valusam kui suhte puudumine ise võib olla korduv tõrjumine, lubaduste murdmine, lapse kasutamine täiskasvanute konfliktis või olukord, kus ta peab tõestama lojaalsust ühele poolele.
Hea suhe ei tähenda piirideta suhet
Vanavanema ja lapselapse suhe on alati vähemalt kolme põlvkonna suhe. Väikese lapse puhul korraldavad kontakti vanemad, annavad edasi pere reeglid ja vastutavad turvalisuse eest. Kui vanavanem püüab olla lapsele justkui parem või leebem lapsevanem, võib esialgu tekkida palju rõõmu, kuid pikemas plaanis satub laps kahe autoriteedi vahele. Vanavanema eriline roll ei pea tähendama reegliteta suhet.
Olulised piirid on üsna argised, kuid nende mõju on suur: lapse vanemaid ei halvustata ega tehta nende arvelt nalju, eriti lapse kuuldes; lapselt ei paluta hoida vanemate eest saladusi, mis puudutavad tema elu, kohtumisi või turvalisust; kallistamist, sülle tulemist ja muud füüsilist lähedust ei nõuta. Lapsel on õigus oma kehale ja oma tempole; fotosid, terviseinfot ja muid isiklikke lugusid ei jagata ilma pere kokkuleppeta; kingitusi ja eriluba ei kasutata lojaalsuse ostmiseks; lapselapsi ei võrrelda ega eelistata viisil, mis paneb nad omavahel võistlema; vanemate kokkulepitud ohutus- ja argireegleid järgitakse ka siis, kui vanavanem ise kasvataks last teisiti.
Ka vanavanemal on piirid. Tänapäeva vanavanemad võivad käia tööl, hoolitseda oma vanemate eest, elada tervisemuredega või vajada lihtsalt oma aega. Vanavanemaks olemine ei tähenda automaatset kohustust olla alati valmis last hoidma. Suhe säilib paremini siis, kui abi ei muutu vaikivaks võlaks ja mõlemad põlvkonnad saavad oma võimekusest ausalt rääkida.
Palju peab suhtlema, et see oleks piisav?
Hõivatud vanavanem võib küsida, kui palju peaks lapselapsega suhtlema. Teaduskirjandus ei anna universaalset minutite või kohtumiste normi, sest pered, laste vanus, tervis, vahemaad ja kultuuriline taust on liiga erinevad. Mõistlik miinimumprogramm on väike, jõukohane ja ennustatav rütm. See võib olla lühike kõne pühapäeval, häälsõnum kord nädalas, ühine pannkoogihommik kord kuus või harjumus küsida pärast tähtsat sündmust, kuidas läks.
Lapsele annab turvatunnet mitte niivõrd suur žest, vaid kogemus, et vanavanem peab meeles, mida ta rääkis, tuleb kokkulepitud ajal ja tunneb huvi ka siis, kui laps ei ole eriti jutukas. Kui kohtumisi on harva, ei pea neid täitma meelelahutusega. Koos söögitegemine, jalutamine, autosõit või millegi parandamine loob kõrvuti olemise ruumi, kus jutt saab tekkida ilma ülekuulamise tundeta.
Ära meelita lapsi suhtlema, tunne päriselt huvi
Lapsi ei ole vaja suhtesse meelitada nii, et kingitus või süütunne muutub söödaks. Tõhusam on vähendada survet ja siseneda korraks lapse maailma. Need väikesed sillad sobivad eri vanuses lastele, kui neid kohandada lapse huvide ja temperamendiga: palu lapsel endale midagi õpetada: mängu, rakendust, tantsu, retsepti või väljendit, mida sa ei tunne; paku avara küsimuse asemel kaks konkreetset valikut: kas läheme jalutama või teeme koos süüa; vali tegevus, mille ajal ei pea kogu aeg silma vaatama. Vestlus sünnib sageli kergemini kõrvuti; loo väike korduv rituaal, mis ei sõltu tujust ega suurest ettevalmistusest; austa eitavat vastust ja jäta uks avatuks: praegu ei sobi, aga mul on hea meel sind mõnel teisel korral näha.
Kui teismeline eemaldub, kas see tähendab, et hea suhe hakkab kaduma
Teismeeas liigub tähelepanu loomulikult rohkem sõprade, iseseisvuse ja oma identiteedi poole. Lapselaps võib vähem algatada, vastata napimalt ja keelduda tegevustest, mida ta varem armastas. See võib vanavanemale tunduda isikliku tõrjumisena, kuigi sageli on tegemist suhte vormi muutumisega. Uurimused noorukite ja noorte täiskasvanute kohta viitavad, et kontakti sagedus võib väheneda ka siis, kui emotsionaalne lähedus püsib.
Kõige rohkem lõhub sidet surve: „Sa ei helista mulle kunagi“, „Sul pole enam vanaema jaoks aega“ või „Pärast kõike, mida ma olen sinu heaks teinud“. Selline sõnum paneb noore vastutama täiskasvanu üksinduse eest. Lähedust toetab rahulikum järjepidevus: anna märku, et mõtled tema peale, paku midagi konkreetset ja luba tal vahel ära öelda. Sõnum „Sa ei pea kohe vastama, tahtsin lihtsalt öelda, et mõtlen su peale“ jätab ukse lahti ilma noort läbi selle ukse tirimata.
Kui eemaldumine on järsk ja puudutab korraga ka sõpru, kooli, hobisid, und või meeleolu, ei tasu seda pidada ainult vanavanema ja lapselapse suhte küsimuseks. Siis on mõistlik jagada tähelepanekut lapse vanemaga ning lasta turvalisuse ja abi vajadust hinnata neil, kes tema igapäevaelu lähemalt näevad.
Kui lapselapse maailm tundub võõras
Põlvkondade erinevus ei ole kõrvalekalle, vaid selle suhte loomulik osa. Tehnoloogia, keelekasutus, suhted, soorollid, õppimine ja tööelu on muutunud. Vanavanem ei pea kõike heaks kiitma ega teesklema, et ta saab kõigest aru. Küll aga saab ta enne hinnangu andmist uurida: „Näita mulle, mis sulle selle juures meeldib“ või „Aita mul mõista, miks see on sulle tähtis“. Uudishimu ei tähenda oma väärtustest loobumist. See tähendab, et enne seisukohta püütakse mõista, mille kohta üldse seisukoht võetakse.
Kui tundub, et lapselaps teeb alatasa kõike valesti, tasub eristada kolme asja. Kas see on päriselt ohtlik või kahjustav? Kas see rikub vanemate kokkulepitud piire? Või on see lihtsalt võõras ja vastuolus sellega, kuidas mina omal ajal elasin? Esimese kahe puhul tuleb rääkida selgelt ja kaasata vanemad. Kolmanda puhul võib oma väärtusi jagada loona, mitte kohtuotsusena: „Meie ajal tehti teisiti ja see kujundas mind nii“, mitte „Teie põlvkond ei oska enam midagi“. Kõik uus ei ole automaatselt hea, kuid kõik võõras ei ole ka vale.
Kui kontakt on ühepoolne või vanemad ei luba suhelda
Mõnikord tahab lapselaps vanavanemaga suhelda, kuid vanavanem ei võta vedu. Põhjuseks võib olla tervis, lein, häbi, vana peretüli, vähene suhteoskus või lihtsalt piiratud emotsionaalne võimekus. Lapselaps võib teha ühe selge ja konkreetse kutse: „Kas sulle sobiks, kui ma pühapäeval helistan?“ Kui vastust ei tule, ei peaks laps hakkama täiskasvanute lugu lahendama ega järeldama, et tema ei ole armastust väärt. Vanavanema valmisolek või võimekus räägib vanavanemast, mitte lapselapse väärtusest.
Kui lapse vanemad piiravad suhtlemist, on vanavanema esimene ülesanne kuulata, millised konkreetsed kogemused ja mured selle otsuse taga on. Kas on eiratud vanemate reegleid, halvustatud nende valikuid, jagatud lapse infot, tarvitatud alkoholi, käitutud kontrollivalt või jäetud laps järelevalveta? Kui piirang on seotud vanavanema käitumisega, ei taasta usaldust nõudmine, et tal on õigus lapselast näha. Usaldus hakkab taastuma siis, kui inimene suudab oma mõju tunnistada, vabandada ilma „aga“-ta ja näidata muutust tegudes.
Salajane suhtlus ja lapse kasutamine sõnumitoojana asetavad ta lojaalsuskonflikti. Seda tuleks vältida ka siis, kui vanavanem peab vanemate otsust ebaõiglaseks. Kui turvariski ei ole ja suhtlus on katkenud täiskasvanute lahendamata konflikti tõttu, võib aidata pereteraapia või vahendatud vestlus. Vägivalla, sõltuvuse, sundkontrolli või muu reaalse ohu korral on esikohal lapse turvalisus, mitte täiskasvanu soov säilitada kontakt iga hinna eest.
Armukadedus näitab sageli vajadust
Vanem võib märgata endas armukadedust, kui laps jookseb vanavanemale rõõmuga vastu või kuulutab, et vanaema juures on parem, sest seal lubatakse rohkem. Tundena ei tee armukadedus kedagi halvaks. See võib puudutada vanema väsimust, vajadust tunda end lapse jaoks erilisena või hirmu, et tema autoriteeti õõnestatakse. Laps ei pea seda tunnet lahendama. Täiskasvanud saavad omavahel kokku leppida, millised reeglid on paindlikud ja millised mitte.
Lapse lähedus vanavanemaga ei võta armastust vanemalt ära. Peresuhted ei ole edetabel. Kui aga vanavanem ostab lojaalsust, naeruvääristab vanemate piire või kasutab lubamist selleks, et olla „lemmik“, on tegu tegeliku piiriprobleemiga. Siis ei piisa ainult vanema armukadeduse talumisest; vaja on täiskasvanutevahelist selget kokkulepet.
Kõige olulisem oskus on ühendusse tagasi tulemise oskus
Üheski pikas suhtes ei õnnestu alati õigesti küsida, õigel ajal helistada või põlvkondade erinevust rahulikult taluda. Hea suhe ei ole suhe, kus keegi kunagi ei eksi. See on suhe, kus täiskasvanu märkab oma mõju, võtab vastutuse ja teeb järgmisel korral midagi päriselt teisiti.
Parandav lause võib olla lihtne: „Ma survestasin sind kallistama, kuigi sa ei tahtnud. See ei olnud õige. Järgmine kord küsin ja austan sinu vastust.“ Või: „Ma rääkisin sinu vanematest halvasti ja panin sind ebamugavasse olukorda. See oli minu vastutus.“ Vabandus muutub turvaliseks siis, kui laps ei pea pärast vabandajat lohutama ning kui sõnadele järgneb uus käitumine.
Lõpuks ei ole kõige olulisem küsimus, kuidas lapselast endaga suhtlema saada. Olulisem on küsida: kuidas olla tema jaoks inimene, kelle poole on turvaline pöörduda? Lähedus võib eri eluetappidel olla kord jutukas ja tihe, kord vaiksem ning hõredam. Kui suhtes püsivad huvi, austus, usaldusväärsus ja parandamise võimalus, ei pea iga vaikus tähendama kaotust. Mõnikord on see lihtsalt ruum, milles suhe õpib uut kuju.
Sinu enesehinnang iseendast määrab ära sinu elu kvaliteedi. Puudulik suhtumine endasse paneb sind suhtuma paljudesse asjadesse rahulolematult ja loob korraliku kaost. Sinu enesehinnangu kujundajaks on olnud suuresti sinu ümbruskond minevikust koos sealt saadud sõnumitega sinu aadressil. Osad sõnumid on olnud toetavad, osad mahategevad. Mitte toetavate sõnumite tulemusel sa usud, et sa pole mingis hetkes midagi väärt ja ei suuda midagi saavutada. Ma ei tea inimest, kellel poleks mingis hetkes või eluetapis probleeme enesehinnanguga. Kuid on hea teada, et sinu enesehinnang muutmine on võimalik ja see sinu kätes. Kõigile siin elus on antud võrdne võimalus ja alustada selle parandamisega pole kunagi hilja. Kõik algab lihtsalt otsusest ja kõik saab minna vaid paremaks peale seda. Ühte pead teadma, et töö sellega vajab aega. Magava kassi suhu hiir ei jookse. Kuna me siiski kiires infoajastus tahame saada kõike kohe, siis jagan sinuga mõningaid kiireid nippe endast parema arvamuseks kiiremaks saavutamiseks.
1. Kirjuta paberile enda 10 tugevust.
See aitab sulle silme ette tuua pildi, millised ressursid sinus tegelikult olemas on. Kui näed neid kõiki üheskoos, siis tunned ennast ka paremini. Iga tugevus ükshaaval võib muidu ära kaduda. See võib ka mõne jaoks päris raske ülesanne olla, neile just, kes pole harjunud ennast väärtustama. Kui sa ei saa kohe kokku 10-t, siis kirjuta nii palju, kui hetkel tuleb meelde ja järgnevate päevade jooksul hakkad märkama veel asju, mille saad sinna siis hiljem juurde lisada, kuni vähemalt 10 tugevust on koos. Kui nüüd on 10 omadust koos siis kirjuta eraldi iga omaduse taha, millega see konkreetne omadus aitab sind sul elus.
2. Küsi oma lähedaste käest, et nad kirjutaksid su jaoks paberile 10 omadust, mis neile sinu juures meeldib.
Sa võid saadavate tulemuste üle üllatuda. Saad teada, et mida teised inimesed sinus hindavad. Võib-olla on seal midagi sellist, millele sa ise ei olegi osanud tähelepanu pöörata, et see võiks olla su tugevus. Neid pabereid nende kaunite tähelepanekutega on veel aastaid hiljem hea lugeda. Soovitan isegi need rahakoti vahele voltida ja kui hakkab viltu kiskuma kuskil, siis lugeda neid. Neis peitud jõud, päriselt ka! Kuna saamiseks tuleb ka anda, siis olge ka ise valmis sama oma lähedastele vastu pakkuma.
3. Mõtle tagasi mõnele keerulisele olukorrale oma elus, millega oli raske hakkama saada.
Millised olid need 10 omadust, mis sind aitasid selle teemaga toime tulekul. Kirjuta need üles. Need on sinu oskused, saad neis kasutada alati tulevikus raskuste korral. Hoia seda nimekirja alles. Sest kui raske hetk tuleb, siis võib tulla selline jõuetu seisund, et sa ei saa mitte millegagi hakkama. Kuid siis seda nimekirja vaadates hakkab sulle meenuma, kuidas ühte või teist omadust kasutasid. Ja sellest on abi.
4. Meie üks ajuosa (roomajaaju) ei taju vahet, kas sinus tekkinud tunde on loonud reaalne sündmus või sinu mõtted millestki.
Aju jaoks on see lihtsalt tunne. Seda teades võid sa mõelda, millist kahju sa iseendale tekitad, kui endale pidevalt ütled ennast mahategevaid sõnumeid. Polegi vaja halba olukorda, piisab vaid halvasti mõtlemisest. Kui märkad enda aadressil enesekriitikat ja maha tegemist, mis iganes teemal, siis loo sellele vastupidine postiive sind toetav ütlus. Ja hakka seda endale kordama. Vajadusel kirjuta see post-it paberile ja pane endale silma alla, et saaksid seda pidevalt meeles hoida. Näiteks: Märkan endale ütlemas, et ma ei saa selle tööga hakkama. Selline mõte hakkab maha tõmbama mu enesehinnangut. Nüüd mõtlen veidi, miks ma arvan, et ma ei saa sellega hakkama ja leian, et mul puuduvad vajalikud oskused selle tegemiseks. Ma leian positiivselt mõeldes, et ma ei saagi ju uut asja osata ja püüan leida siis lahendused, mida ma vajaksin selleks, et selle tööga hakkama saada. Ümber sõnastades selle negatiivse sõnumi endale võiksin näiteks öelda nii: Uued oskused aitavad mul areneda ja selleks tööks vajaminevad oskused ma arendan töö käigus. Ma luban endal olla õpiline ja hakata õppima uut asja, mida ma ei oska hetkel veel. See mõtlemine ei hoia enam mu enesehinnangut tagasi ja ma tunne halva pettunud ja jõetu emotsiooni asemel hoopis toetava emotsiooni tegutsema asumiseks.
5. Märka, mis sulle teiste inimeste juures meeldib ja ütle neile seda.
Võib-olla juba teed seda, siis tee veel rohkem. Võib-olla pole sa aga julenud seda kunagi teha, siis on aeg alustada. Sa saad elult seda, mida annad. Alusta ise teistele komplimentide tegemisega ja sa hakkad neid vastu saama. Mõista, et need on tunnustused sinu aadressil. Juhul, kui sul on raske vastu võtta tunnustust enda aadressil, on sul väga madal enesehinnang. Ja tea, et see ongi sulle parim ravi õppida seda vastu võtma.
Kui sa tunned, ei soovid tegelega enesehinnangu ja eneseteadlikkusega põhjalikumalt ja psühhoterapeudi nprofessionaalsel juhendamisel, siis kutsun sind ENESEARENGULABORISSE, kus teeme regulaarseid praktikaid.
Öledakse, et õiged küsimused aitavad üles leida head vastused iseendast. Siin on sulle küsimused mille üle mõtiskledes saad vastuseid oma identiteedi, elueesmärgi ja kutsumuse kohta:
IDENTITEET (kes ma olen?)
Kirjuta üles 10 sõna, mis sind kõige paremini iseloomustavad. Küsi vajadusel abi sõbralt või pereliikmelt.
Tee inventuur oma väärtustest. Mis on sulle elus kõige tähtsamad põhimõtted?
Vaata tagasi lapsepõlve – kelleks sa tahtsid saada? See annab vihje su loomupärastele huvidele.
Pea päevikut, et märgata mustreid oma mõtetes ja tunnetes.
Küsi endalt: „Kes ma olen siis, kui kõik rollid maha võtta?“
Loo oma eluloost “kangelase teekond” – kus oled olnud kangelane, õpilane, otsija?
Võrdle, kas su praegune elu vastab su sisemisele identiteedile või pigem sotsiaalsetele ootustele.
Ole teadlik, mis sind käivitab ja mis sind tühjendab – need peegeldavad su sügavamat identiteeti.
Uuri arhetüüpide teooriat (nt Carl Jungi põhjal) ja leia, millised arhetüübid sind kõige rohkem kõnetavad.
Praktiseeri meditatsiooni või vaikust – identiteet tuleb esile vaikuses, mitte müra sees.
ELU EESMÄRK (milleks ma siin olen?)
Kirjuta oma eluloole pealkiri – mida see pealkiri ütleb su teekonna tähendusest?
Tee “10 aastat hiljem” harjutus – kus sa tahad olla ja miks?
Küsi endalt: „Kelle elu muutub paremaks selllest, et mina elan?“
Pane kirja 5 eluhetke, mil tundsid end elusana – mis neid ühendas?
Uuri, millised probleemid sind maailmas kõige rohkem häirivad – võib-olla on see seotud sinu elu ülesandega.
Visualiseeri oma matused – mida sa tahaksid, et inimesed sinust räägiksid?
Tee „ikigai“ diagramm (mida armastad, milles oled hea, mida maailm vajab, mille eest makstakse).
Pane tähele, millal sa ajataju kaotad – see võib olla vihje sinu kutsumusele ja eesmärgile.
Tee nimekiri inimestest, keda sa imetled – nende elu peegeldab sageli sinu varjatud sihte.
Anna vabatahtlikult panus millessegi suuremasse – tee avab mõtet.
KUTSUMUS (mida ma teen oma andega?)
Kaardista oma oskused, kogemused ja loomulikud tugevused.
Küsi tagasisidet inimestelt, mis on sinu suurim panus nende elus olnud.
Pane kirja, mis sind inspireerib – filmid, raamatud, kõned – ja mis neis sind köidab.
Ole valmis katsetama – kutsumus ei tule alati korraga, vaid läbi kogemuse.
Ära oota ideaalset tööd – loo see ise, kombineerides oma oskused ja südame kutse.
Ole tähelepanelik märguannete suhtes – juhuslikud kokkusattumused võivad sind suunata.
Tee nimekiri tegevustest, mida sa teeksid ka siis, kui keegi ei maksaks.
Kujuta ette, et sa ei saa ebaõnnestuda – mida sa siis prooviksid?
Lase kutsumusel muutuda – see ei ole kivisse raiutud, vaid kasvab koos sinuga.
Loo endale toetav keskkond – kutsumus ei küpse kaoses, vaid hoolivas ruumis.
Lahkuminek on üks elu suurimaid emotsionaalseid katsumusi. Südamevalu, kurbus ja segadus võivad tunduda üle jõu käivatena. Kuid tegelikult võib see olla võimalus uueks alguseks – teekond, mis viib sisemise rahu ja tugevama enesetundeni. Siin on mõned sammud, mis aitavad sul lahkuminekuga paremini toime tulla ja uuesti tasakaalu leida:
Tunnista oma tundeid
Esimene samm paranemise suunas on tunnistada oma tundeid. Emotsioonid, nagu viha, kurbus, süütunne või isegi kergendus, on loomulikud. Ära suru neid alla, vaid anna endale aega neid täielikult läbi elada. Lahkuminek on kaotuse protsess, ja nagu iga lein, vajab see aega ja ruumi.
Vabasta ennast süüdistamisest
Sageli on lahkumineku järel kiusatus hakata otsima süüdlasi, kuid pikaajaline enesesüüdistamine või teise osapoole kritiseerimine hoiab sind minevikus kinni. Selle asemel keskendu sellele, mida saad õppida kogemusest, ning vabasta end süütundest. Iga suhe õpetab midagi väärtuslikku, mis aitab sul tulevikus paremaid otsuseid teha.
Leia uuesti oma identiteet
Suhtes olles kipume tihti oma isiklikku identiteeti ja vajadusi tagaplaanile jätma. Lahkuminek on võimalus taasavastada, kes sa oled väljaspool suhet. Mis sulle meeldib? Millised on sinu unistused ja eesmärgid? Võta aega, et investeerida iseendasse, olgu selleks siis uue hobi proovimine, õppimine või lihtsalt rohkem aega iseendale.
Ümbritse end toetava võrgustikuga
Raskel ajal on oluline ümbritseda end inimestega, kes sind toetavad ja mõistavad. Sõbrad ja perekond võivad pakkuda vajalikku tuge ja kuulata, kuid ära karda otsida ka professionaalset abi. Terapeudid ja nõustajad aitavad sul sügavamalt mõista oma emotsioone ja näha asju selgemalt.
Astuda sammud paranemise teekonnal
Kui oled valmis võtma teadlikke samme tervenemise suunas, võib meie “Lahkuminekust taastumise” programm pakkuda sulle tuge ja juhiseid. See programm aitab sul läbi töötada keerulised tunded ja leida sisemine rahu. Praktilised tööriistad ja harjutused aitavad sul ennast uuesti avastada ja valmistuda uuteks teadlikeks suheteks.
Pea meeles, et kuigi lahkuminek võib tunduda lõpp, võib see olla ka uue alguse võimalus. Kui oled valmis tervenemise teekonnale astuma, liitu meie programmiga ja alusta oma sisemise rahu leidmise protsessi juba täna.
Inimese suurim vajadus on armastada ja olla armastatud ning seda soovib ta terve oma elu vältel, sõltumata vanusest. Ta pole loodud üksi elama ja see on täiesti normaalne vajadus ka keskeas enda kõrvale inimest tahta. Mitte kunagi pole hilja armastuseks. Küsi endalt, mida saan teha juba täna selleks, et asuda armastust otsima?
Keskeas on armastust raskem leida, mida saaks teha, et see oleks kergem?
Vanemas eas jah tundub raskem leida enda kõrval uut inimest. Noorena on vajadus oma peret luua suurem, vanemana on see osa elust juba paljudel läbi käidud ja seetõttu uue kaaslase otsimine vahel enam pole kõigi jaoks kas nii oluline või kardetakse seda mitmel erineval põhjusel teha.
Samas ei saa öelda, et ei jääks seda suurt sisemist igatsust selle õige leidmise järele meisse enamustesse ikkagi sisse. Sotsiaalne suhtlemisvõrgustik ja aktiivsus muutuvad selles eas väiksemaks ja see kindlasti piirab omalt poolt palju võimalusi. Hiir magava kassi suhu jookseb ikkagi harva. Lisaks pole inimene enam nii paindlik vanemana, kui noorena, tal on palju elukogemusi seljataga, mille tõttu on ka nõudmised ja hirmud, mida tahaks või mida üldse ei tahaks, suuremad.
Seega, kes ikkagi uut kaaslast otsib, peab olema ise aktiivsem. Kui klassikalised kaaslase leidmise viisid tulemust ei anna, siis kasvõi alustama vestlust teistega poes, pargis, huviringis jne. Oluline on teada, et silmast silma suhtlus viib alati parema tulemusini, kui läbi ekraani mängimine. Inimestele meeldib teisi aidata.
Üks hea võimalus suhtlemise alustamiseks on: meestel soovitaks pakkuda mõnele naisele abi ja naistel soovitaks meestelt abi paluda. Olge loominguline kohtade ja ideede leidmisel. Küsi endalt, mis on see mis teemal sa antud olukorras saad abi pakkuda või küsida ja siit saab algus saada millestki väga erilisest.
Ma kardan suhtes haiget saada, mida peaksin selleks tegema, et seda vältida?
Pean olema aus sellele vastates. Me kõik inimestena teeme teineteisele suhtes olles haiget, sellest ei pääse mitte keegi. Sest me oleme kõik erinevad inimesed, erinevate vajaduste, ootustega, nõudmiste ja moraalidega. Me ei sa mitte kunagi garanteerida seda, et mõni meie sõna või tegu või ütlemata ja tegemata jätmine ei teeks teisele haiget.
Palju olulisem selles olukorras on aga see, kui oleme haiget saanud, siis kas ja kuidas seda teisele väljendame. Kui turvaliselt ja ausalt seda tehakse või hoopis surutakse alla ja kogutakse saadud tunded endasse kuni plahvatuseni. Harva inimene tahab tahtlikult teisele haiget tegema hakata, kui pole kogunenud pikka vimma. Me kõik teeme haiget teisele puhtalt teadmatusest, sest teine inimene võib samale olukorrale või sõnale reageerida hoopis erinevalt.
Hakka suhtuma haiget saamisse selliselt, et mitte teine ei teinud sulle haiget (vähemalt siis mitte enamasti tahtlikult), vaid sina said haiget, sest sinu elu minevik on teinud sinul selle koha hellaks. Sinu vastutus on oma vajadus turvaliselt kaaslasele välja öelda, kuidas mingi hetk sind tundma pani. Koos kaaslasega neid asju arutades ja teadlikult mõistes, et valusad kohad on varasema elu mõjud, mitte hetkel olukord, saab väga palju valu suhetes leevendada ja vältida.
Kindlasti on enda valukohtadega tegelemine teadlik ja järjepidevust nõudev töö. Korduvad valukohad sinust ei kao iseenesest kuhugi, vaid süvenevad ja teevad aina rohkem valu. Meie hingevalu kohad on meie võimalused kasvamiseks. Elu ise näitab sulle kätte, millise teemaga pead tegelema. Küsi endalt millise korduvad olukorrad on sulle põhjustanud varasemates suhtes valu ja hakka ravima nende juuri. Vajadusel ka nõustajalt abi küsides. Vaid nii saad oma tulevastes suhtes kogeda vähem valu.
Ma ei tea kas ma harjun sellises eas enam uue inimesega ära?
Inimesed on ühed mugavad olendid ja oma mugavustsoonist väljumine on tihti suur töö. Muutused on inimese jaoks alati esmalt pigem vastumeelsed, kuna me ei tea mida uus olukord ikkagi täpselt meile kaasa toob. Isegi kui teame, et kõik peaks olema hästi, oleme muutuse ees veidi skeptilised. Kas ikka peaks seda tegema? On hea teada, et kõigega on võimalik kohanduda. Ka uude töökohta minnes on kõik alguses uus ja tundub, et me ei saa uute asjadega üldse hakkama. Aja jooksul saab meist aga spetsialist. Nii on ka teise inimesega kohandumisel. Kõik võtab lihtsalt aega.
Usun, et see küsimus tuleb tihti üles ka siis, kui inimene kardab, et mõni olukord on talle ikkagi päris vastuvõetamatu või ei taha ta mõnest enda vajadusest loobuda. Ka selle olukorra lahendamiseks on inimestele antud üks hea võime. See on keeleoskus. Kui inimene kasutab seda oskust õigesti, siis on võimalik kõik olukorrad lahendada. Õigesti kasutamine tähendab turvalist rääkimist ja kuulamist.
Miks mõni asi on teise inimese harjumuses selline või miks sina vajad just seda asja. Kui meil on teadlikkus, siis on meil vähem ärevust ja pinget. Kui me kuulame päriselt ka teist inimest, lõpuni, saame palju teada selle kohta, mis tema elus toimub. Ja me ei pea enam selle vastu võitlema.
Lõpuks avastame, kui oleme tema veidrustega ära harjunud, et päris tore on koos aega veeta. Ärge unustage selle juures, et ka tema peab harjuma teie veidrustega. See on ikka mõlemapoolne pingutus, millel on kindlasti oma hind. Küsi endalt, kas see pingutust on seda hinda väärt, kuhu tahad välja jõuda. Sest igal asjal on elus hind. Peame vaid teadma, kas tema väärtus on õiglane.
Mul on hirm kas loodav suhe jääb kestma ja kas leitud partner on ikka õige?
Sellist garantiid, et suhe kestma jääb ei anna kaasa keegi. Sest suhte hoidmisel sõltub kõik sellest, milline on mõlema poole panus sellesse suhtesse. Arvatakse kahjuks päris tihti, et suhe on midagi sellist, mis tekib ja siis edasi toimib iseenesest. Et kui leitakse õige partner, siis ongi kõik hästi. Ja kui hästi pole, siis justkui oli vale partner. Kuid kahjuks see pole nii.
Suhe nõuab elukestvat tööd ja värskena hoidmist pidevalt. Kui mõlemad partnerid tegelevad selle nimel teadlikult, on päris suur võimalus, et suhe on kestev. Rutiin tapab suhet kiiresti. Me ei tohiks iialgi suhtuda kaaslasse, kui igapäevasesse meie ellu kuuluvasse mööbliesemesse.
Kui suhe saab alguse tunnete tasandilt, siis on alati mindud suhtesse õige partneriga. Kogu väljakutse seisab selle suhte elusana hoidmisel ja õigeks partneriks saamisel: tahtel ja oskustel seda teha. Päris suhtes olemise oskust koolis ei õpetata. Seda õpime oma vanemaid vaadeldes ja see ongi meie ainus tõde. Kui palju on aga ilmas neid, kes ütlevad, et nii nagu meie vanemad tegid, nii me küll ei tahaks.
Seega tuleb teha midagi teistmoodi. Inimesed hooldavad oma autosid ja käivad ise ilusalongis ennast hooldamast, kuid meie jaoks on veel väga kaugel arusaamine, et on olemas ka oma suhte hooldus. Seda, kuidas olla püsivas suhtes tulebki juurde õppida. Küsi endalt igal hommikul, mis on see üks asi, mida saad teha sina täna enda suhte elavana hoidmise heaks?
Kristina Tamm (Imago paarisuhte terapeut ja koolitaja)
