Kõik meie elus käib siis, kui… Aga miks mitte kohe?
Ühel päeval võidab mees loteriiga endale auto. See on üks päris eriline auto. Täiesti uuendatud tehnoloogiaga, täiesti eriline. Natuke nagu isegi uskumatu, et midagi sellist võib olemas olla. Sest see on nii mõnus auto, pannes seda meest ennast nii suurepäraselt tundma. Just selline, mis sellele mehele väga meeldib, väga eriliste funktsioonidega. Parim, mida võib tahta. Ta sõidab sellega, tunneb rõõmu, õnnetunnet. Ta on õnneseen. Ta veendub, et jah tõesti, väga eriline asi. Ta naudib seda nii väga, et kardab ühel hetkel sellest autost sõltuma hakata, ennast ära kaotada, oma unistusi mitte täita ja tahta ainult selle autoga sõita. Ta paneb auto garaaži ja elab oma elu edasi, sest ta ei näe lahendust, kuidas see auto tema elus saaks olla selliselt, et ta saab selle autoga koos oma elu nautida ja käia neil radadel, kus ta tahab käia ja teha just vaba hingena kõike seda mida tahaks. Auto tundub piirav vaba hingena olemisel. Ta ei usu, et auto võib sellel teel teda viia kohtadesse, kus ta iial ise ei satuks.
Siis kohtub ta ühel päeval sõpradega. Nad räägivad meeste jutte, räägivad oma autodest ja hakkavad kurtma, kuidas ühel auto logiseb siit ja teisel ei lähe enam hommikuti käima ja kolmanda auto pole juba paar kuud töötanud. Mees märkab, et nad on kõik täiesti rahulolematud oma autodega, ei tööta üks, ei tööta teine, ei tööta kolmas.
Kuuldud pilt on päris masendav, nagu inimestel poleks tõesti õnne enam elus, nende mitte töötavad autod on kõik selle röövinud. Ja mees mõtleb, et jah, ühel hetkel ei tööta tõesti üksi auto. Ja kuna ta juba kahtleski, et auto piirab tema elu, siis parem, kui seda tema elus poleks. Või siis oleks. Aga mis kujul, seda ei tea. Oli ju hea auto ikkagi. Aga see ei tõota ilmselt head pikemas perspektiivis. Keeruline on tegeleda selle hooldamisega, sest ta ei tea millist hooldust see auto tegelikult vajab.
Üks oluline asi, mis jäi aga meestel rääkimata oli see, et miks nende autod ei tööta. Kes neist polnud tegelikult üldse oma autoga kunagi hoolduses käinud. Kes oli teinud ära miinimumi, aga rohkem polnud panustanud ja kes polnud lugenud lihtsalt läbi kasutusjuhendit, et millal ja kuidas hooldada ja jäi sellega hiljaks. Ja kellel polnud üldse oskustki autot hooldada. Sest nad pole õppinud seda, kuidas autoga ümber käia ja nad pole isegi tahtnud seda õppida. Keegi neist ei rääkinud sellest, et mida nad oleksid saanud teha ennetavalt, milliselt oma autot hellitada, vahatada, pesta ja hooldada, et see olukord ei läheks selliseks. Keegi ei mõelnud kordagi, mida päriselt ka auto vajaks selleks, et ta ei läheks käest ära. Kõigile tundus, kui loomulik elu osa see, et soetad auto ja see vananeb ja läheb käest ära. Kõik võtsid seda, kui paratamatust elus, mille kõrval peab olema, jõuetult. Ja siis vaatad ise, kas tahad istuda selle vana mittetöötava auto kõrval veel kaua või soetad uue või ei soeta üldse, sest see tundub lootusetu olukord kõike jälle otsast alustada ja sama kohas lõpetada. Sest iga auto ju läheb käest ära ilmselt.
Nad ei mõelnud ka sellele, et on mehi, kes sõidavad ringi oma kaugele säravate uunikumidega, millel on tõeline väärtus, sest nad on neid hoidnud ja sinna tõeliselt panustanud. See pole olnud võimatu ja keeruline. Nad on nii otsustanud, et teevad endale selgeks, mida selleks vaja on. Ja täna sõidavad oma uunikumidega ringi lai naeratus näol ja rahulolu hinges. Selle üle, mida nad teinud on ja saavutanud on oma panustamisega.
See mees oli raputatud pildist tema ümber, ta unustas, et tema oli just võitnud uue auto, uuendatud tehnoloogiaga ja, et kui ta leiab lahenduse, kuidas see imeline auto saab teda tema elus ja tegemistest toetada, mitte piirata ja kui ta ei lase selle autol minna uunikumiks, uurides enne, mida tuleb selle auto hooldamiseks teha, siis tema ei pea olema elus surnud kronu kõrval. Üks koht, milles ta endasse ei usu on see, et kas ta tegelikult oskab seda autot nii hooldada, et see ei muutu logisevaks ja mittetöötavaks käruks. Sellel hetkel ta ei mõtle sellele, et tema autol on uuendatud tehnoloogia, et see auto, mis temal on, on eriline, teistmoodi ja et see auto annab teada ka ise, kui ta midagi vajab. Sest ta oskab seda teha. Ta ei mõelnud, et selle autoga ei ole üldse nii keeruline, kui nende vanade autodega, mis on juba käest ära lastud.
Ta hoiab oma autot garaazis, sellelt vahel tolmu pühkides ja ohates, kui hea auto see on. Võib-olla teeb ka mõne sõidu, kuid mitte pika, et mitte jälle tunda, kui hea see auto tegelikult on. Ta mõtleb oma peas mõtteid sellist teed mööda, kuidas see auto ei võimalda tal teha asju, mis ta tahab, kuidas see auto piirab ja et miks ta ei peaks tahtma seda oma ellu. Ta ei näe sellel hetkel oma auto väärtust, sellel hetkel mõtleb ta sellest kui tavaliselt autost, mis on ka tema sõpradel. Kuid mitte kui uuendatud tehnoloogiaga autost. Sest selline asi, kuigi ta on seda juba kogenud, tundub ikka veel ulme.
Elu annab meile seda, mille oleme ära teeninud. Mees ei mõista seda, milline võimalus tegelikult tal on hetkel, et ta on oma vaimsel tasemel kaugemal oma sõpradest tänaseks. Temal on võimalus saada midagi paremat.
Aga kas ta on mõelnud sellele, et millised oleksid „miks ma ei peaks“ asemel need suurepärased võimalused seda autot oma elus nautida koos kõige muuga? Ta on saanud midagi väga erilist, mida ta hoiab nö sahtlis, sellest mitte maksimumi võttes. Ta hoiab seda ja mõtleb, et siis kui …. Aga miks mitte kohe? Siis kui oli alati tulevikus. Kohe on olevik. Ühel päeval saab elu otsa.
Me oleme alati väärt olema õnnelikud, kogema head paarisuhet ja enda täielikku elusust.
Suhteid on erinevatel tasemetel ja lähtudes tasemest on mitmeid põhjuseid, miks oma suhet kuldses keskeas värskendada:
viia hea ja toimiv suhe uuele tasemele – luua taas armumist ja veel suuremat ühtsuse tunnet
murda elu vallutanud rutiini ja tuua juurde põnevust – see loob täielikku elususe tunnet
liikuda raskusest, pettumusest ja valust rahulolusse
Ja selleks kõigeks pole mitte kunagi hilja.
Aina rohkem propageeritakse viimastel aastatel meil täiskasvanuharidust ja elukestvat õpet. Sõltumata vanusest, kutsutakse läbima uusi kursuseid, et saada uut teadlikkust ja omandada uusi oskuseid millegi paremini või teistmoodi tegemiseks.
Näiteks lähed sa kursustele, et õppida autojuhiks. Sest ilma nende oskusteta sa ei ole hea juht, sa oled ebaturvaline endale ja teistele.
Aga mida arvata paarisuhte koolitusel oma oskuste täiendamisest? Mille jaoks seda veel peaks vaja olema? See on ju meie loomulik elu osa. Suur osa inimesi on oma elus olnud või on ka praegu paarisuhtes. Inimene on loodud ühendust otsima teistega. Mõni on esimesel ringil, mõni teisel või enamal ringil. Ja kuna suhted olid, on ja jäävad meie ellu, siis tundub, et suhtes olemist pole küll vaja õppida.
Kui aga küsida niipidi, et kas suur osa inimesi on suurepärased kaaslased iseendale ja teisele, kas suur osa inimesi on sellises heas paarisuhtes, millest nad on unistanud terve elu? Sellele ilmselt ei saa vastata üheselt jah, et enamus inimesi oleks õnnelikud oma suhtes.
Seda negatiivsemat poolt, mis toimub inimeste vahel paarisuhtes, tihti ei näidata ja ei jagata teistele väljaspool suhet. See on justkui tabu ja loob häbitunnet, et ei saada suhtega hakkama. Kuidas aga saab saada suhtega suurepäraselt hakkama, kui pole õpitud selles olemis oskuseid, nagu ka autojuhiks olemise oskuseid? Suhte väline fassaad võib olla ilus, isegi ideaalne. Teate küll selliseid paare, kellele lahku minnes ütleb pool tutvusringkonda, et kuidas nii, te olite ju nii ideaalne paar. Väliselt tunduvad suhted ilusad teiste jaoks. Olles aga ise paarisuhte terapeut ja –koolitaja, näen suhete telgitaguseid iga päev. Ja seal valitseb ilu asemel palju kurbust, valu ja üksindustunnet. Oskamatus. Teadmatus. Ei teata, et saab teistmoodi. Ei teata, mida saab teistmoodi. Ja ei teata, kuidas saab teistmoodi. Suhte ebaõnnestumise loovad peamiselt teineteise mitte mõistmine, mis tuleb puudulikust kuulamise oskusest. Kommunikatsiooni probleem on kõige alge. Ja just paarisuhte koolitus õpetab sind neis paaridele tüüpilistes raskuskohtades teist moodi käituma, kui varem. Selliselt, mida sa ei teadnud varem. Ühtepidi justkui nii lihtne, aga tegelikult nii keeruline oskus.
Osad otsustavad olla ka lausa agoonilises suhtes elu lõpuni. Sest arvatakse, et suhted käivadki nii. Suhted saavad olla väga suurepärased, kui sul teadmised suhtes olemise baasoskustest ehk näiteks turvalisuse vundamendi ladumisest, millele kogu ülejäänud suhe rajada. Ja samuti oma alateadlikest mineviku mustritest teadlikuks saamine, mida kanname edasi põlvest põlve automaatselt, aitab meil muuta oma paarisuhet paremaks.
Paljudele inimestele on üllatuseks, et paarisuhe võiks olla ka midagi, milles olemist tuleks õppida ja eriti veel kuldses eas. Vähemalt sel juhul, kui tahad olla selles õnnelikus suhtes, millest sa terve elu unistanud oled, on seda kindlasti vaja ja pole vahet, kui vana oled. Ja oluline on mitte ainult õppida, vaid pärast ka õpitut igapäevaselt rakendada. See on võimalus jõuda soovitud õnneni. Ja miks mitte siis ka alles kuldses eas sellega alustada. Parem hilja, kui mitte kunagi. Suur osa minu paarisuhte koolitusel osalejaid ütleb koolituse lõpus, et miks ma ei teadnud seda kõike juba täiskasvanu teed alustades, suhtesse minnes. Nad ei teadnud, sest elu ja vanemad ei õpetanud neile seda. Oleme katse-eksituse meetodil ise õppinud, vahel ka oma vanematele risti-vastupidi käitudes, kuid ei üks ega teine pole alati parimate võimalike tulemuste lahenduseks.
Vanim paarisuhte koolitusel osalenud meesterahvas on meil olnud 72 aastat vana. Ta ütles, et sai koolituse abil aru, kui suur egoist ta on terve elu olnud. Ja elu pole ju veel läbi. Järelejäänud osa saab ta nautida seda, mida seni pole osanud. Kõik teeb ta enda isikliku heaolu nimel.
40 aastat koos olnud paar jagas koolituse lõpus, et neile oli abistav teada, et ka teistel inimestel on suhtes probleeme, et nad polegi ainsad. Just see uskumus on paljudel, et murepilved on ainult nende suhte kohal. Ja seda juba eelpool mainitud põhjuse tõttu, et paarisuhteid näidatakse väljapoole ideaalsena. Siis ongi tunne, et ainult meile pole hästi.
Kõrgemas eas paarid on välja toonud ka seda, et suhtekoolitus on nagu omavahelise kokku saamise koht, milliselt pole varem osatudki kohtuda. Väga lähendav kogemus.
Meie ühiskonnas pole olnud siiani auasi oma suhtega tegeleda. Sellega mitte hakkamasaamist varjutab pigem häbi. Kui alles mõned kuud koos olnud paar, sõltumata nende vanusest, ütleb oma sõpradele, et lähevad paarisuhte koolitusele, siis on kohe küsimus: kas teil on probleemid juba või? Oleks aeg kummutada see uskumus, et sellised õppimised on loodud ainult viimases agoonias sabade koristamiseks. See on paljuski loodud ka ennetamiseks, suhte värskena hoidmiseks, selleks, et agooniat iial ei tulekski. Koolituste loojad on toonud ise välja, et kuna kogu elu on dünaamiline, liikumises, siis on väga oluline oma suhte värskendada iga 3-4 aasta tagant uuesti, kasvõi sellesama koolitusel abil. Sa tuled uuesti koolitusele ja kuuled seal hoopis teisi asju, sest sinu suhe ja elu on 3-4 aastaga teises kohas. Ja vahel mõtled, et kas tõesti eelmine kord räägiti koolitusel samu asju? Seega on igaühel meist võimalik küpses eas samuti koolitust veel mitmed korrad läbida.
Kuna sinu suhe moodustab nii suure osa sinu igapäevaelus, siis võiks olla auasi seda osata hoida ja hooldada ning väärtustada.
Miks inimesed ei lähe paarisuhte koolitusele?
On uskumus, et vana koera ümber ei kasvata. See on tegelikult päris hea vabandus, kui ei olda valmis ellu midagi uut tooma. Kui on tahe, saab kõike.
On hirm, et kas sellest ikka on kasu ja kas see minu elu ikka muudab. Ühte asja saan öelda küll. Kui klient tuleb poodi ostma saapaid ja küsib, et kui kaua need kestavad, siis saan öelda, et eluaeg, kui te neid ei kasuta. Kui lähed suhte koolitusele ja otsustad mitte kasutada õpitut, siis kindlasti ei muutu su elu. Ja kui otsustad kasutada õpitut, mis on 30-40 aasta jooksul olnud tõendatud, et see toimib, siis miks see ei peaks sinu elus toimima, kui seda kasutama hakkad? Meie vajadused inimestena on siiski ühesugused.
Ma kannatan ära on samuti üks vastuväide. Seda kuuldes, tekib suur tahe küsida, miks sa valid kannatada. Miks sa ei vali olla õnnelik? Sinu suhete heaolu on sinu kätes.
Paljuski on ka levinud arvamus, et suhtega tegelemise teema on naiste teema. Las tegelevad siis nemad. Suhe koosneb aga kahest inimesest. Ja mõlema poolt antav panus on seal võrdväärne 50:50. Mõlemad peavad tegelema suhtega, kui tahavad pereõnne kogeda. Erimeelsuseid ja nääklemist tuleb ette igas paarisuhtes. Kui aga tülitsemised viivad haiget saamiseni ja haiget tegemiseni, siis on hea teada oskused, kuidas seda ei juhtuks. Kui sa teaks juba neid oskuseid, siis sul ei oleks sellisel tasemel erimeelsuseid. Muidugi on ka võimalus, et suhte teemaga tegelebki vaid üks pool. Selleks on ka neile loodud koolituste vormid, kelle kaaslane pole valmis suhte heaolusse panustama. Ka see muudab juba paarisuhte dünaamikat, kui üks tegeleb. Aga kindlasti palju aeglasemalt. Üks suuremaid probleeme on, et kaaslane pole valmis koolitusele tulema. Selleks puhuks annan teile võlulause, mis on tõesti aidanud enamus kaaslaseid kaasa saada. Ja see oleks: Palun tee seda minu pärast. Kui kaaslane ei ole valmis sinu pärast seda tegema, siis oleks hea endalt küsida, miks sa tahad seal suhtes edasi olla?
Puudub teadmine, et on võimalik taas armuda oma pragusesse kaaslasesse. Paljusid valdab uskumus, et kui armumine läheb üle, siis seda tunnet enam iial tagasi ei too. Ja, et armumine läheb üle, seda on ilmselt kogenud kõik. Su keha ei peaks vastu sellise kemikaalide möllu all kogu aeg. Uuringute kohaselt kestab armumine 6 kuud kuni 2 aastat. Ja siis see lõppeb. Kui sa omandad paarisuhte koolitusel uued oskused, siis saad ka luua taasarmumist oma suhtesse ja armuda veel kordi ja kordi samasse kaaslasesse. Nende oskuste abil saad väljuda raskusest ja valu loovast suhtest ja luua endas armumise kergust nii palju kui soovid. Jah, ka see loodud armumine taandub jälle, sest inimesed on piisavalt mugavad, et mitte teha pingutusi, kui meil on väga hea olla. Uute oskustega aga saad märgata, et mugavus on tulnud taas suhtesse, rutiin tekkinud ja saad taas teha samme, et rutiin eemale lükata ja nautida oma suhet. Sa oled seda väärt.
Maslow inimvajaduste püramiidi järgi on üheks inimlikuks vajaduseks areng. Kui pikka aega arengut pole olnud, hakkab sisemine rahulolematus võimust võtma. Aju tahab õppida. Tihti ei saadagi täpselt aru, millega rahu ei olda, välisel vaatlusel peaks kõik justkui olema ju hästi. Puudub aga just nimelt areng. Ja miks mitte tuua siis arengut oma ellu läbi paarisuhte koolituselt õpitu ja integreerida need oskused oma ellu, sest see on sinu enese heaks.
Küsi endalt, kas sina oled väärt olema just nüüd oma unistuste suhtes?
