Miks on nii raske lasta täiskasvanuks saanud lapsi (emotsionaalselt) vabaks?

Miks on nii raske lasta täiskasvanuks saanud lapsi (emotsionaalselt) vabaks?

On fakt, et kõik lapsed saavad täiskasvanuks. Suuremal enamusel on eeldus selle päeva saabudes alustada oma elu. See on aeg, kus oleks eluterve vanemana vaja toetada laste iseseisvumise etappi, kus laps tahab hakata maailma panustama ja lasta neil minna elu kogema juba kaasa antud õpetuste baasilt. Kahjuks pole kõigi vanemate jaoks see sugugi lihtne aeg ja ülesanne anda oma laps vabaks.  Põhjuseid on siin mitmeid.

See aeg on ühe eluetapi lõppemine ja iga lõppemisega või suurema muutusega võib kaasneda leina protsess. Lein tekib sellepärast, et vana elu on lõppenud ja kõik muutub. Laps ei ole enam abitu, sinust sõltuv. Temast on saanud iseseisev, oma elu, tegude ja tegemata jätmiste eest ise vastutav ning ei vaja enam sinu kohalolekut oma elus. Vähemalt mitte sellisel moel nagu varem. Ilmselt võib leina suurus sõltuda ka sellest, milline on olnud üldine side lapsega, mil moel jääb lapsega ühendus peale vanematekodust lahkumist alles ja kui kaugele laps ära läheb. Sellest olukorrast tekkiv kurbus tuleb lubada endal läbi kogeda ja mitte suruda oma emotsioone alla. Emotsioone käib sellest protsessist läbi erinevaid ning sellest ei saa läbi tormata mõne päeva või nädalaga. Tuleb anda endale aega just nii kaua kui vajad. Ja on oluline teada, et kurvastamine on loomulik protsess selles olukorras, ei ole vaja ennast halvustada ning vaimselt materdada selle tunde pärast. Paljud vanemad jätavad ka aastateks lapse toa puutumata kujul, sisemise soovi pärast, et äkki ta tuleb tagasi. Kui sa tunned, et see on sind toetav, siis las see tuba olla selline. Just nii kaua, kuni tahad.

Abiks on sellel kurbuse ajal endale meeldivate tegevuste tegemine ja uute eesmärkide panemine. Sest eesmärkide poole liikumisel on fookus mujal ja kogu aeg ei kulu kurvastamisele. Hea on, kui eesmärgid on veidi suuremad. Mitte ainult lapse toa koristamine, vaid hea oleks võtta ette väike areng mõnel teemalt, mida oled juba ammu teha tahtnud, aga pole saanud laste kõrvalt seda endale lubada. Näiteks õppida midagi, tegeleda mõne kirgastava hobiga. Rääkida teistega, jagada oma mõtteid sõbrannadega/sõpradega.

Kuid põhjuseid, miks lapsi on nii raske emotsionaalselt vabaks lasta on veel. Sul on nüüd järsku aega iseendale. Kui sa pole aga viimane 18+ aastat osanud, saanud või pidanud mittevajalikuks võtta aega iseendale, siis ei oska sa ka nüüd ootamatult selle olukorraga midagi peale hakata ja seda väärtuslikult sisustada. Tuba on tühi. On vaikus. Tegevust pole. Tekib tunne, et ma polegi enam oluline. Ma polegi enam vajalik kellelegi.  Sellisel puhul suure reaalsusega iseenda identiteeti  on nähtud ainult lapsevanema rollis terve lapse kasvatamise aja ja puudub juba pikka aega kogemus, mis tähendab olla päris iseendaga päris iseenda päralt. Polegi teadmist, et  „kes olen mina“ ja „mida mina tahan“. Siiani on pikalt järgnetud laste vajadustele, enda vajadusi tahaplaanile pannes või alla surudes. Sellest on saanud kümnete aastate harjumus olla ema, olla teiste jaoks. Ja harjumustel on suur jõud.  Kui ühel hetkel pole vaja olla teiste jaoks, siis see on väga ootamatu olukord ja vaimsele tervisele  võib see mõjuda kui häirekell. Öeldakse, et elu vältel säilitada endas elutervet olemist ja olla täidetud tassiga täiskasvanu, siis tuleb ennast panna alati esikohale (vaadata, et enda tass oleks täis). Partner (tema olemasolul) teisele kohale. Lapsed kolmandale ja vanemad neljandale. Kui nüüd mõtled selle üle, siis millises järjekorras on olnud sinu prioriteedid? Kui oled väärtustanud ennast, siis ei ole ka vanema rolli lõppemine nii raske.

Ja tegelikult ei lõppe meie vanemaks olemine kunagi. See on elukestev. Lihtsalt nüüd tuleb olemas olla teistmoodi oma täiskasvanud lapsele. Uut moodi. Ja kohaneda ümber selle uue etapi jaoks. Uurida, mil moel sinu laps soovib nüüd sinu olemasolu tunda. Ja talle seda pakkuda. Kindlasti on oluline lapse vajadusest teada saada, mitte ise arvata, et ilmselt ta tahab või ei taha ühte või teist.  Tihti on nii, et arvame oma peas midagi ja peamegi seda päris tõeks. Aga see pole nii. Võta aeg ja räägi oma täiskasvanuks saanud lapsega, kuidas olla nüüd uues olukorras ühenduses, vajalik ja olemas.

Abiks võib olla ka see, kui leiad üles iseennast, oma vajadused, oma kired. Sest sul on nüüd selleks aega. Ja siin ei peaks laskma pead norgu, et sellises vanuses pole seda enam mõtet teha. Jäta maha uskumus, et vana koera enam ümber ei kasvata. Üks on kindel: agoonias edasi elada pole mõtet. Ennast leida on aga alati mõttekas. Tänapäeval on kättesaadaval suurel hulgal eneseabi raamatuid ja –kursuseid. Miks mitte ka tuulutada ennast terapeudi juures ja avastada uusi vaatenurki. Terapeut pole ainult hulludele, nagu osad arvavad. Terapeut on hinge hooldaja. Ja seda on nüüd väga vaja. Usu, eesolev elu on seda väärt, et võtta neist päevadest see, mida sinu hing ihaldab. Pole mõtet jääda lootma, et varsti sünnivad ehk lapselapsed, et saaksid siis ennast taas vanaemaks olles teostada, taaskord iseennast tahaplaanile jättes. Astu sellest mustrist välja ja leia iseenda väärtus iseendana. Mitte ainult emana.

Ja on veel ka kolmas põhjus. See on olukord, kus vaimne nabanöör on jäänud  ema ja lapse vahel läbi lõikamata. Sellisel puhul on tegemist tihti dominantsete ja kontrollivate emadega, kes ei ole lapsel lasknud saada vaimselt täiskasvanuks. Juba väikelapse east on antud lapsele selge, otsene või kaudne sõnum, et ta ei saa hakkama ja tema eest asjad ette ja taha ära tehtud ning otsustatud. On üpris tõenäoline, et lapse enesehinnang saab alla trambitud ja ta kohandub sellise vanema kõrval saamatuks. Sa haarad lapse väiksena sülle, et kiirustada edasi, sest sul pole aega oodata, kuni ka alles käima õppides trepis alla saab ükskord. Kui ta kingapaelu siduma õpib, siis võtad selle tegevuse üle, et saada kiiremini, andes talle sõnumi, et ta pole piisav, et hakkama saada. Need on vaid mõned ja veel leebed näited. Ilmselt pole sa teinud neid omast arust pahatahtlikult. Vanem, kes jätkab oma täiskasvanud lapse elu koordineerimist on autoritaarse juhtimise stiiliga ning ta koordineerib terve lapse eluea . Alates selles, mida laps sööb, mida selga paneb, kuhu ringidesse ta läheb, kuidas ta mõtlema peab, mida kellele ütlema peaks. Ja seda ka täiskasvanuna.  Selline vanem elab heas usus, et ta aitab oma last. Kuid lapse eest kõik ära tehes ei omanda laps iialgi kogemusi ja oskuseid ise teha. Sellisel vanemal ongi uskumus, et ainult tema ise teabki, kuidas asjad õigesti käivad. On tema tõde ja muu tõde ei mahu tema maailma. Sellised vanemad on lapse nii ära lämmatanud, et laps ei julge kehtestada oma piire temaga. Täiskasvanuks saades otsustavad veidigi iseseisvamad lapsed sellistest vanemates nii palju distantseeruda, kui võimalik.  Ja tihti võtavad sellised vanemad siis ohvrirolli, kui laps nende, justkui heas tahtes pakutud, abi vastu võtta ei taha. Selline vanem usub, et tahab ja teeb ainult head. Aga tal puudub oskus ja teadmine, et head luuakse teistmoodi. Selline vanem on pidanud ise elus tugev olema, võib-olla liiga vara täiskasvanuks saama ja hakkama saama lapsena iseseisvalt . Ta ilmselt annabki täna oma lapsele parima, mida tema oma teadlikkusega oskab. Kuid see ei vasta terve hingeeluga lapse kasvatamise vajadustele ja on ebaterve.

Abiks võib siin olla teraapiline sekkumine, mis aitab tuua rohkem mõistmist, mis vajaduse on sellise käitumise taga. Iseendaga töö tegemine, kontrolli vähendamise ja usaldamise teemad vajaksid kindlasti  läbi töötamist spetsialisti abil. Ja miks mitte minna ka täiskasvanud lapsega pereteraapiasse või suhteteraapiasse, et anda võimalus mõlemal oma poolt jagada. Keegi meist ei taha, et lapsed meile selja keeraksid, kui nad aga seda teevad, siis oleme neile tahtmatult kindlasti haiget teinud, neid lämmatanud ja mitte elutervelt toetanud. Alati saab alustada uuesti ja olla lapse jaoks olemas selliselt, mida varem pole osanud. Vanade mustrite ja uskumuste muutmine on pikk töö, kuid seda väärt.

Kristina Tamm

Siis kui … kuid elu saab enne otsa

Siis kui … kuid elu saab enne otsa

Kõik meie elus käib siis, kui… Aga miks mitte kohe?

Ühel päeval võidab mees loteriiga endale auto. See on üks päris eriline auto. Täiesti uuendatud tehnoloogiaga, täiesti eriline. Natuke nagu isegi uskumatu, et midagi sellist võib olemas olla. Sest see on nii mõnus auto, pannes seda meest ennast nii suurepäraselt tundma.  Just selline, mis sellele mehele väga meeldib, väga eriliste funktsioonidega. Parim, mida võib tahta. Ta sõidab sellega, tunneb rõõmu, õnnetunnet. Ta on õnneseen. Ta veendub, et jah tõesti, väga eriline asi. Ta naudib seda nii väga, et kardab ühel hetkel sellest autost sõltuma hakata, ennast ära kaotada, oma unistusi mitte täita ja tahta ainult selle autoga sõita. Ta paneb auto garaaži ja elab oma elu edasi, sest ta ei näe lahendust, kuidas see auto tema elus saaks olla selliselt, et ta saab selle autoga koos oma elu nautida ja käia neil radadel, kus ta tahab käia ja teha just vaba hingena kõike seda mida tahaks. Auto tundub piirav vaba hingena olemisel.  Ta ei usu, et auto võib sellel teel teda viia kohtadesse, kus ta iial ise ei satuks.

Siis kohtub ta ühel päeval sõpradega. Nad räägivad meeste jutte, räägivad oma autodest ja hakkavad kurtma, kuidas ühel auto logiseb siit ja teisel ei lähe enam hommikuti käima ja kolmanda auto pole juba paar kuud töötanud. Mees märkab, et nad on kõik täiesti rahulolematud oma autodega, ei tööta üks, ei tööta teine, ei tööta kolmas.
Kuuldud pilt on päris masendav, nagu inimestel poleks tõesti õnne enam elus, nende mitte töötavad autod on kõik selle röövinud. Ja mees mõtleb, et jah, ühel hetkel ei tööta tõesti üksi auto. Ja kuna ta juba kahtleski, et auto piirab tema elu, siis parem, kui seda tema elus poleks. Või siis oleks. Aga mis kujul, seda ei tea. Oli ju hea auto ikkagi. Aga see ei tõota ilmselt head pikemas perspektiivis. Keeruline on tegeleda selle hooldamisega, sest ta ei tea millist hooldust see auto tegelikult vajab.

Üks oluline asi, mis jäi aga meestel rääkimata oli see, et miks nende autod ei tööta. Kes neist polnud tegelikult üldse oma autoga kunagi hoolduses käinud. Kes oli teinud ära miinimumi, aga rohkem polnud panustanud ja kes polnud lugenud lihtsalt läbi kasutusjuhendit, et millal ja kuidas hooldada ja jäi sellega hiljaks. Ja kellel polnud üldse oskustki autot hooldada. Sest nad pole õppinud seda, kuidas autoga ümber käia ja nad pole isegi tahtnud seda õppida.  Keegi neist ei rääkinud sellest, et mida nad oleksid saanud teha ennetavalt, milliselt oma autot hellitada, vahatada, pesta ja hooldada, et see olukord ei läheks selliseks. Keegi ei mõelnud kordagi, mida päriselt ka auto vajaks selleks, et ta ei läheks käest ära. Kõigile tundus,  kui loomulik elu osa see, et soetad auto ja see vananeb ja läheb käest ära. Kõik võtsid seda, kui paratamatust elus, mille kõrval peab olema, jõuetult. Ja siis vaatad ise, kas tahad istuda selle vana mittetöötava auto kõrval veel kaua või soetad uue või ei soeta üldse, sest see tundub lootusetu olukord kõike jälle otsast alustada ja sama kohas lõpetada. Sest iga auto ju läheb käest ära ilmselt.

Nad ei mõelnud ka sellele, et on mehi, kes sõidavad ringi oma kaugele säravate uunikumidega, millel on tõeline väärtus, sest nad on neid hoidnud ja sinna tõeliselt panustanud. See pole olnud võimatu ja keeruline. Nad on nii otsustanud, et teevad endale selgeks, mida selleks vaja on. Ja täna sõidavad oma uunikumidega ringi lai naeratus näol ja rahulolu hinges. Selle üle, mida nad teinud on ja saavutanud on oma panustamisega.

See mees oli raputatud pildist tema ümber, ta unustas, et tema oli just võitnud uue auto, uuendatud tehnoloogiaga ja, et kui ta leiab lahenduse, kuidas see imeline auto saab teda tema elus ja tegemistest toetada, mitte piirata ja kui ta ei lase selle autol minna uunikumiks, uurides enne, mida tuleb selle auto hooldamiseks teha, siis tema ei pea olema elus surnud kronu kõrval. Üks koht, milles ta endasse ei usu on see, et kas ta tegelikult oskab seda autot nii hooldada, et see ei muutu logisevaks ja mittetöötavaks käruks. Sellel hetkel ta ei mõtle sellele, et tema  autol on uuendatud tehnoloogia, et see auto, mis temal on, on eriline, teistmoodi ja et see auto annab teada ka ise, kui ta midagi vajab. Sest ta oskab seda teha. Ta ei mõelnud, et selle autoga ei ole üldse nii keeruline, kui nende vanade autodega, mis on juba käest ära lastud.

Ta hoiab oma autot garaazis, sellelt vahel tolmu pühkides ja ohates, kui hea auto see on.  Võib-olla teeb ka mõne sõidu, kuid mitte pika, et mitte jälle tunda, kui hea see auto tegelikult on.  Ta mõtleb oma peas mõtteid sellist teed mööda, kuidas see auto ei võimalda tal teha asju, mis ta tahab, kuidas see auto piirab ja et miks ta ei peaks tahtma seda oma ellu. Ta ei näe sellel hetkel oma auto väärtust, sellel hetkel mõtleb ta sellest kui tavaliselt autost, mis on ka tema sõpradel. Kuid mitte kui uuendatud tehnoloogiaga autost. Sest selline asi, kuigi ta on seda juba kogenud, tundub ikka veel ulme.
Elu annab meile seda, mille oleme ära teeninud. Mees ei mõista seda, milline võimalus tegelikult tal on hetkel, et ta on oma vaimsel tasemel kaugemal oma sõpradest tänaseks. Temal on võimalus saada midagi paremat.

Aga kas ta on mõelnud sellele, et  millised oleksid „miks ma ei peaks“ asemel need suurepärased võimalused seda autot oma elus nautida koos kõige muuga? Ta on saanud midagi väga erilist, mida ta hoiab nö sahtlis, sellest mitte maksimumi võttes.  Ta hoiab seda ja mõtleb, et siis kui …. Aga miks mitte kohe?  Siis kui oli alati tulevikus. Kohe on olevik. Ühel päeval saab elu otsa.

Kristina Tamm