Kõik meie elus käib siis, kui… Aga miks mitte kohe?
Ühel päeval võidab mees loteriiga endale auto. See on üks päris eriline auto. Täiesti uuendatud tehnoloogiaga, täiesti eriline. Natuke nagu isegi uskumatu, et midagi sellist võib olemas olla. Sest see on nii mõnus auto, pannes seda meest ennast nii suurepäraselt tundma. Just selline, mis sellele mehele väga meeldib, väga eriliste funktsioonidega. Parim, mida võib tahta. Ta sõidab sellega, tunneb rõõmu, õnnetunnet. Ta on õnneseen. Ta veendub, et jah tõesti, väga eriline asi. Ta naudib seda nii väga, et kardab ühel hetkel sellest autost sõltuma hakata, ennast ära kaotada, oma unistusi mitte täita ja tahta ainult selle autoga sõita. Ta paneb auto garaaži ja elab oma elu edasi, sest ta ei näe lahendust, kuidas see auto tema elus saaks olla selliselt, et ta saab selle autoga koos oma elu nautida ja käia neil radadel, kus ta tahab käia ja teha just vaba hingena kõike seda mida tahaks. Auto tundub piirav vaba hingena olemisel. Ta ei usu, et auto võib sellel teel teda viia kohtadesse, kus ta iial ise ei satuks.
Siis kohtub ta ühel päeval sõpradega. Nad räägivad meeste jutte, räägivad oma autodest ja hakkavad kurtma, kuidas ühel auto logiseb siit ja teisel ei lähe enam hommikuti käima ja kolmanda auto pole juba paar kuud töötanud. Mees märkab, et nad on kõik täiesti rahulolematud oma autodega, ei tööta üks, ei tööta teine, ei tööta kolmas.
Kuuldud pilt on päris masendav, nagu inimestel poleks tõesti õnne enam elus, nende mitte töötavad autod on kõik selle röövinud. Ja mees mõtleb, et jah, ühel hetkel ei tööta tõesti üksi auto. Ja kuna ta juba kahtleski, et auto piirab tema elu, siis parem, kui seda tema elus poleks. Või siis oleks. Aga mis kujul, seda ei tea. Oli ju hea auto ikkagi. Aga see ei tõota ilmselt head pikemas perspektiivis. Keeruline on tegeleda selle hooldamisega, sest ta ei tea millist hooldust see auto tegelikult vajab.
Üks oluline asi, mis jäi aga meestel rääkimata oli see, et miks nende autod ei tööta. Kes neist polnud tegelikult üldse oma autoga kunagi hoolduses käinud. Kes oli teinud ära miinimumi, aga rohkem polnud panustanud ja kes polnud lugenud lihtsalt läbi kasutusjuhendit, et millal ja kuidas hooldada ja jäi sellega hiljaks. Ja kellel polnud üldse oskustki autot hooldada. Sest nad pole õppinud seda, kuidas autoga ümber käia ja nad pole isegi tahtnud seda õppida. Keegi neist ei rääkinud sellest, et mida nad oleksid saanud teha ennetavalt, milliselt oma autot hellitada, vahatada, pesta ja hooldada, et see olukord ei läheks selliseks. Keegi ei mõelnud kordagi, mida päriselt ka auto vajaks selleks, et ta ei läheks käest ära. Kõigile tundus, kui loomulik elu osa see, et soetad auto ja see vananeb ja läheb käest ära. Kõik võtsid seda, kui paratamatust elus, mille kõrval peab olema, jõuetult. Ja siis vaatad ise, kas tahad istuda selle vana mittetöötava auto kõrval veel kaua või soetad uue või ei soeta üldse, sest see tundub lootusetu olukord kõike jälle otsast alustada ja sama kohas lõpetada. Sest iga auto ju läheb käest ära ilmselt.
Nad ei mõelnud ka sellele, et on mehi, kes sõidavad ringi oma kaugele säravate uunikumidega, millel on tõeline väärtus, sest nad on neid hoidnud ja sinna tõeliselt panustanud. See pole olnud võimatu ja keeruline. Nad on nii otsustanud, et teevad endale selgeks, mida selleks vaja on. Ja täna sõidavad oma uunikumidega ringi lai naeratus näol ja rahulolu hinges. Selle üle, mida nad teinud on ja saavutanud on oma panustamisega.
See mees oli raputatud pildist tema ümber, ta unustas, et tema oli just võitnud uue auto, uuendatud tehnoloogiaga ja, et kui ta leiab lahenduse, kuidas see imeline auto saab teda tema elus ja tegemistest toetada, mitte piirata ja kui ta ei lase selle autol minna uunikumiks, uurides enne, mida tuleb selle auto hooldamiseks teha, siis tema ei pea olema elus surnud kronu kõrval. Üks koht, milles ta endasse ei usu on see, et kas ta tegelikult oskab seda autot nii hooldada, et see ei muutu logisevaks ja mittetöötavaks käruks. Sellel hetkel ta ei mõtle sellele, et tema autol on uuendatud tehnoloogia, et see auto, mis temal on, on eriline, teistmoodi ja et see auto annab teada ka ise, kui ta midagi vajab. Sest ta oskab seda teha. Ta ei mõelnud, et selle autoga ei ole üldse nii keeruline, kui nende vanade autodega, mis on juba käest ära lastud.
Ta hoiab oma autot garaazis, sellelt vahel tolmu pühkides ja ohates, kui hea auto see on. Võib-olla teeb ka mõne sõidu, kuid mitte pika, et mitte jälle tunda, kui hea see auto tegelikult on. Ta mõtleb oma peas mõtteid sellist teed mööda, kuidas see auto ei võimalda tal teha asju, mis ta tahab, kuidas see auto piirab ja et miks ta ei peaks tahtma seda oma ellu. Ta ei näe sellel hetkel oma auto väärtust, sellel hetkel mõtleb ta sellest kui tavaliselt autost, mis on ka tema sõpradel. Kuid mitte kui uuendatud tehnoloogiaga autost. Sest selline asi, kuigi ta on seda juba kogenud, tundub ikka veel ulme.
Elu annab meile seda, mille oleme ära teeninud. Mees ei mõista seda, milline võimalus tegelikult tal on hetkel, et ta on oma vaimsel tasemel kaugemal oma sõpradest tänaseks. Temal on võimalus saada midagi paremat.
Aga kas ta on mõelnud sellele, et millised oleksid „miks ma ei peaks“ asemel need suurepärased võimalused seda autot oma elus nautida koos kõige muuga? Ta on saanud midagi väga erilist, mida ta hoiab nö sahtlis, sellest mitte maksimumi võttes. Ta hoiab seda ja mõtleb, et siis kui …. Aga miks mitte kohe? Siis kui oli alati tulevikus. Kohe on olevik. Ühel päeval saab elu otsa.
Kristina Tamm