Mida teha kui teise inimese rahulolematus paneb sind oma vajadustest loobuma?
Kas oled kunagi loobunud oma soovist lihtsalt sellepärast, et keegi teine muutus rahulolematuks? Võib-olla tead väga hästi, et sinu vajadused on sama olulised kui teiste omad. Oled õppinud ennast väärtustama, mõistnud piiride seadmise vajalikkust ja otsustanud, et ei jäta enam ennast teiste nimel tahaplaanile.
Aga siis tekib olukord, kus keegi sinuga ei nõustu, väljendab pettumust või muutub pahaseks. Ja korraga polegi enda vajaduste eest seismine enam nii lihtne. Sa hakkad kahtlema, kas sinu soov ikka oli õigustatud. Võib-olla tunned süütunnet, kardad konflikti või muretsed, et teine inimene eemaldub sinust. Ning lõpuks loobud jälle sellest, mis sulle tegelikult oluline oli.
Miks me loobume iseendast just neil hetkedel, mil oleks kõige olulisem enda juurde jääda? Enda vajadustest loobumine võib olla seotud varasemate suhtemustrite, hirmuga teiste pahameele ees või raskusega taluda erimeelsusi. Kuid oma käitumise põhjuste mõistmine ei tähenda veel, et oskame järgmisel korral teisiti tegutseda. Vaatame lähemalt, miks nii juhtub ja kuidas õppida enda eest seisma ilma teist inimest eemale tõrjumata.
Miks oma väärtuse teadmisest alati ei piisa?
Psühhoteraapias on üks oluline eristus: oma käitumise mõistmine ja oma käitumise muutmine ei ole üks ja sama.
Võid täiesti selgelt mõista, et sinu vajadus kõike kontrollida on seotud ebakindlusega. Võid teada, et partneri kriitikale vihaga vastamine ei aita teil teineteist paremini mõista. Võid isegi ära tunda hetke, mil hakkad ennast jälle teiste vajaduste nimel tahaplaanile seadma.
Kuid teadmine sellest, kuidas võiksid käituda, ei tähenda veel, et oskad seda keerulises olukorras teha.
Mõtle näiteks inimesele, kes on aastaid harjunud konfliktide vältimiseks vaikima. Ühel päeval mõistab ta, et tema arvamus ja vajadused on sama olulised kui teiste omad. Ta otsustab hakata ennast rohkem väljendama.
Ent kui keegi temaga järgmisel korral ei nõustu, tunneb ta taas ärevust. Tekib tuttav soov vaikida, teema lõpetada või oma sõnad tagasi võtta. Tema teadmine on muutunud, kuid tema reaktsioon pole veel muutunud. See ei tähenda tingimata, et ta ei taha piisavalt. Pigem näitab see, et uue arusaama rakendamine nõuab oskusi, mida tuleb alles omandada.
Seda, et kavatsus ei muutu alati tegelikuks käitumiseks, kinnitavad ka teadusuuringud. Feili ja kolleegide (2023) metaanalüüsis selgus, et ligikaudu 48% inimestest, kellel oli kavatsus piisavalt liikuda, ei viinud seda kavatsust ellu. Kuigi uuring käsitles kehalist aktiivsust, ilmestab see laiemat nähtust, mida nimetatakse kavatsuse ja käitumise vaheliseks lõheks. Me võime siiralt soovida midagi muuta, kuid selle soovi elluviimine nõuab enamat kui head kavatsust.
Miks me kardame teiste rahulolematust?
Me kipume oma korduvates käitumismustrites nägema eelkõige seda, mis meile nende juures ei meeldi. Me ei taha enam olla liiga tundlikud, liiga kontrollivad, liiga järeleandlikud ega liiga kergesti ärrituvad. Kuid enne käitumise muutmist tasub uurida, millist ülesannet see meie elus täidab.
Näiteks võib pidev teistele meeldida püüdmine olla seotud sooviga vältida tõrjutust. Vajadus kõike kontrollida võib aidata inimesel ebakindlusega toime tulla. Vaidluses ründavaks muutumine võib mõnikord varjata hirmu, et mind ei kuulata ega mõisteta. Vaikimine võib aidata vältida kardetud konflikti.
Need pole kõigi inimeste puhul kehtivad seletused. Sama käitumise taga võivad olla väga erinevad põhjused.
Ometi on siin üks oluline küsimus: millisest ebamugavast tundest või kardetud olukorrast aitab minu senine käitumine mul hoiduda?
Kui avastad, et oled aastaid püüdnud teistele meeldida, sest kardad nende pahameelt, ei pruugi sulle piisata teadmisest, et sul on õigus öelda „ei“. Sul on vaja õppida taluma ka seda ebamugavust, mis võib kaasneda olukorraga, kus keegi sinu keeldumise üle ei rõõmusta. See on juba järgmine muutumise tasand.
Kui ma tean oma väärtust, miks ma siis ikka ennast ära kaotan?
Kujutame ette naist, kes on aastaid tegelenud enesearenguga. Ta on õppinud märkama oma vajadusi, seadma piire ja mõistma, et tema väärtus ei sõltu teiste inimeste heakskiidust. Ta teab, et tal on õigus öelda „ei“. Ta mõistab, et enda vajadustega arvestamine ei tähenda isekust. Ta on isegi otsustanud, et ei sea enam alati teiste soove enda omadest ettepoole.
Kuid siis tekib olukord, kus tema partner soovib midagi, mis talle tegelikult ei sobi. Naine väljendab oma soovi, kuid märkab, et partner muutub rahulolematuks. Tema hääletoon muutub ja näole ilmub pettumus. Sel hetkel tunneb naine endas ärevust. Ta hakkab mõtlema, kas oli liiga nõudlik, kas oleks pidanud teisiti ütlema või kas tema soov üldse oli nii oluline. Mõne hetke pärast lausub ta: „Olgu, teeme siis nii, nagu sina tahad.“ Väliselt näib, et ta on lihtsalt järele andnud. Sisemiselt on aga toimunud midagi palju keerulisemat. Ühel pool on tema teadmine, et ka tema vajadused on olulised. Teisel pool hirm, et enda eest seismine võib tuua kaasa konflikti, tõrjumise või läheduse kaotamise.
Kui inimene on varasemates suhetes kogenud, et teiste rahulolematus tähendab ohtu suhtele, võib järeleandmine olla kujunenud viisiks seda ohtu ennetada. See ei pruugi olla selle konkreetse naise käitumise ainus võimalik seletus, kuid aitab mõista üht levinud sisemist vastuolu. Naine ei loobu tingimata oma vajadusest sellepärast, et ta ei väärtustaks ennast. Ta võib loobuda hoopis sellepärast, et kardab, mis juhtub siis, kui ta enda vajadusele kindlaks jääb. Ja siin peitubki oluline erinevus teadmise ja muutumise vahel. Ta on õppinud mõistma, et tal on õigus enda vajadustele, kuid ta pole veel õppinud ennast turvaliselt tundma olukorras, kus teine inimene nende vajadustega ei nõustu.
Tema järgmine arengusamm ei pruugi olla järjekordne raamat eneseväärtustamisest või uus teadmine piiride seadmise olulisusest. Võib-olla vajab ta hoopis kogemust, et ta suudab taluda teise inimese pettumust ilma iseendast loobumata. See võib alata väga väikesest muutusest. Näiteks sellest, et ta ei kiirusta oma soovi tagasi võtma, vaid ütleb: „Ma saan aru, et sina soovid midagi muud, aga minu jaoks on see samuti oluline. Kas me saaksime leida lahenduse, mis arvestab meie mõlemaga?“
Esimestel kordadel võib see tunduda ebamugav. Ärevus ei pruugi kohe kaduda. Ta võib endiselt karta, et partner solvub või eemaldub. Kuid kui olukord on turvaline ja teine inimene suudab eriarvamusega toime tulla, võib selline kogemus aidata tal järk-järgult õppida, et enda vajaduste väljendamine ei pea tähendama suhte kaotamist. Ja isegi kui teine inimene reageerib halvasti, saab naine õppida eristama oma õigust vajadustele teise inimese reaktsioonist.
Muutumine ei tähenda seega ainult seda, et inimene hakkab teisiti mõtlema. See tähendab ka seda, et ta õpib vanas tuttavas olukorras tegema midagi uut. Mõnikord ongi kõige suurem muutus see, kui inimene suudab jääda iseenda juurde ka siis, kui teine inimene ei ole temaga rahul.
Miks on enda eest seismine keerulises olukorras nii raske?
Rahulikus olekus on lihtsam mõelda, milline inimene tahaksime olla. Võime otsustada, et järgmisel korral kuulame partneri lõpuni, väljendame oma vajadusi rahulikult või ei võta tema sõnu isikliku rünnakuna. Kuid emotsionaalselt pingelises olukorras võivad vanad reaktsioonid kiiresti esile kerkida. Kui tunneme end tõrjutuna, kritiseerituna või ebapiisavana, ei pruugi meil olla lihtne kasutada kõike seda, mida oleme enda kohta õppinud.
Just seepärast ei saa käitumise muutumine põhineda ainult otsusel, et nüüdsest olen teistsugune. Oluline on õppida märkama ka hetke, mil vana muster käivitub.
Näiteks kujutame ette paari, kes on otsustanud oma tülitsemisharjumusi muuta. Naine tunneb, et mees ei kuula teda. Mees kogeb naise märkust kriitikana ja hakkab ennast õigustama. Naine tunneb, et tema muret ei võeta tõsiselt, ning muutub nõudlikumaks. Mõlemad võivad pärast tüli väga hästi mõista, mis juhtus. Ometi kordub sama muster järgmisel korral uuesti.
Muutus saab alguse sellest, kui vähemalt üks neist õpib märkama oma reaktsiooni enne, kui see täielikult vana rada pidi edasi liigub. Näiteks võib mees öelda: „Ma märkan, et hakkan ennast praegu kaitsma. Tegelikult tahan ma aru saada, mis sind häiris.“ Või saab naine öelda: „Ma tunnen, et mu hääl läheb valjemaks, sest mulle on oluline, et sa mind kuuleksid.“ See ei tähenda, et konflikt kohe laheneb. Kuid vana reaktsiooni kõrvale tekib uus võimalus.
Kuidas õppida enda vajaduste eest seisma?
Sageli tahame muutuda nii, et ebamugavad tunded kaoksid kõigepealt ära. Tahame julgeda enda eest seista alles siis, kui me enam teiste pahameelt ei karda. Soovime väljendada oma vajadusi siis, kui tunneme end piisavalt enesekindlalt. Tahame partneriga keerulisest teemast rääkida alles siis, kui oleme kindlad, et ta reageerib hästi.
Aga mis siis, kui muutumine tähendab hoopis seda, et õpime tegutsema teisiti ka siis, kui vana ebamugav tunne on alles? Võib-olla ei pea sa ootama, kuni kaob hirm teisele pettumust valmistada. Võib-olla saad alustada sellest, et ütled ühes väikeses olukorras viisakalt „ei“ ja märkad, mis sinuga seejärel toimub. Võib-olla ei pea sa õppima mitte kunagi vihastama. Võib-olla on sinu järgmine samm õppida viha tundma nii, et sa ei tee selle ajel endale ega teistele haiget. Ja võib-olla ei pea sa suutma kohe kõiki keerulisi vestlusi pidada. Alustuseks piisab ühest vestlusest, kus julged väljendada midagi, mille oled varem ütlemata jätnud.
Uus käitumine annab võimaluse saada uus kogemus. Ning korduvad kogemused võivad järk-järgult muuta seda, kuidas me iseennast, teisi ja keerulisi olukordi tajume.
Harjumuste kujunemist käsitlevad uuringud näitavad, et uue käitumise harjumuseks muutumine võtab aega ning sõltub nii inimesest, tegevusest kui ka olukorrast. Singhi ja kolleegide (2024) teadusuuringute ülevaade kinnitab, et harjumuste kujunemise aeg võib olla väga erinev. Siiski tuleb arvestada, et uuriti eelkõige tervisekäitumist, näiteks liikumist ja toitumist, mitte paarisuhtes kujunenud reageerimismustreid. Seetõttu ei saa nende tulemuste põhjal öelda, kui kaua võtab aega näiteks enda vajaduste eest seismise või konfliktidele teisiti reageerimise õppimine.
Oluline on siiski meeles pidada, et turvalisus on muutumise eeltingimus. Kui suhtes esineb vägivalda, hirmutamist või sundivat kontrolli, ei ole lahendus lihtsalt rohkem avaneda või oma ebamugavust taluma õppida. Sellisel juhul tuleb kõigepealt tegeleda enda turvalisuse ja vajaliku toe leidmisega.
Mida teha, kui loobud jälle oma vajadustest?
Võib-olla üks suurimaid muutumist takistavaid harjumusi on viis, kuidas me ennast eksimuse järel kohtleme. „Ma jälle ei suutnud.“ „Ma pole ikka midagi õppinud.“ „Minust ei saagi asja.“
Nii võib ühest ebaõnnestunud olukorrast saada hinnang kogu iseendale. Kuid muutumise seisukohalt oleks palju kasulikum uurida toimunut ilma end hukka mõistmata.
Mis olukord minu vana reaktsiooni käivitas? Mida ma sel hetkel tundsin? Mida ma kartsin? Millist vajadust püüdsin rahuldada? Milline oleks olnud üks väike teistsugune samm?
Need küsimused ei vabasta meid vastutusest oma käitumise eest. Vastupidi, need aitavad meil mõista, mille eest saame vastutuse võtta.
Näiteks kui oled partneri peale häält tõstnud, ei muuda sinu käitumist olematuks teadmine, et tundsid ennast haavatuna. Küll aga aitab see sul järgmiseks korraks paremini valmistuda. Samuti saad võtta vastutuse tehtu eest, vabandada ja uurida, kuidas kahjustatud kontakti taastada. Muutumine ei tähenda, et me enam kunagi ei eksi. Oluline on, kas õpime oma eksimusi märkama, nende eest vastutust võtma ja uusi tegutsemisviise harjutama.
Kuidas astuda esimene samm enda valimise suunas?
Kui oled tundnud, et tead juba kõike, mida peaksid teisiti tegema, kuid sinu elu pole sellest hoolimata muutunud, proovi järgmisel korral teadmiste kogumise asemel valida üks väike tegevus. Ära otsusta, et nüüdsest oled alati enesekindel, rahulik ja oma vajadusi arvestav.
Vali üks konkreetne olukord, milles soovid harjutada uut käitumist. Näiteks: „Kui märkan, et hakkan automaatselt nõustuma, kuigi tegelikult ei taha, võtan enne vastamist hetke aega.“ Või: „Kui tunnen, et hakkan partneri sõnu rünnakuna võtma, küsin kõigepealt, mida ta sellega mõtles.“
Seejärel jälgi, mis juhtub. Mis oli lihtne? Mis osutus keeruliseks? Mida vajad järgmisel korral teisiti? Võib juhtuda, et sa ei suuda kohe oma plaani järgida. Kuid ka see annab sulle väärtuslikku teavet järgmise sammu jaoks. Eneseteadlikkus aitab meil mõista, miks oleme sellised, nagu oleme. Teadlik tegutsemine aitab aga kujundada seda, kelleks soovime saada.
Sinu elu ei muutu üksnes sellest, et mõistad oma vanu mustreid. Muutumiseks on vaja hakata looma ka uusi kogemusi.
Ja võib-olla ongi kõige olulisem küsimus, mille saad täna endale esitada, järgmine: „Mida ma olen enda kohta juba ammu mõistnud, kuid pole veel õppinud oma igapäevaelus teisiti tegema?“
Enda mõistmisest enda valimiseni
Võib-olla oled sinagi enda kohta juba palju mõistnud. Tead, miks sul on keeruline öelda „ei“, miks teiste rahulolematus sind puudutab või miks kipud oma vajadusi tahaplaanile jätma. Aga kuidas jõuda selleni, et suudad ka päriselus enda juurde jääda?
Just selleks olen loonud Enesearengulabori, kus me ei piirdu ainult uute teadmiste omandamisega, vaid võtame regulaarselt aega iseenda mõistmiseks, oma sisemiste mustrite uurimiseks ja uute võimaluste avastamiseks.
Kaks korda kuus toimuvatel juhendatud Zoomi-praktikatel tegeleme eneseväärtustamise, piiride, suhete, tunnete ja vajadustega. Kasutame erinevaid kogemuslikke meetodeid, mis aitavad sul liikuda pelgalt teadmisest teadlikuma tegutsemise poole.
Sest enda valimine ei pea jääma üksnes ilusaks mõtteks. Sellest võib kujuneda viis, kuidas sa iga päev iseenda ja teistega suhtled.
Kui soovid sellele teekonnale teadlikult aega ja ruumi luua, ja soovid rohkem ennast valida, siis oled oodatud Enesearengulaborisse. Tutvu Enesearengulaboriga ja leia endale sobiv liitumisvõimalus: https://siseminerahu.ee/enesearengulaborikogukond/
Kasutatud teadusallikad
Feil, K., Fritsch, J., & Rhodes, R. E. (2023). The intention-behaviour gap in physical activity: A systematic review and meta-analysis of the action control framework. British Journal of Sports Medicine, 57(19), 1265–1271. https://doi.org/10.1136/bjsports-2022-10664
Sheeran, P., Listrom, O., & Gollwitzer, P. M. (2025). The when and how of planning: Meta-analysis of the scope and components of implementation intentions in 642 tests. European Review of Social Psychology, 36(1), 162–194. https://doi.org/10.1080/10463283.2024.2334563
Singh, B., Murphy, A., Maher, C., & Smith, A. E. (2024). Time to form a habit: A systematic review and meta-analysis of health behaviour habit formation and its determinants. Healthcare, 12(23), Article 2488. https://doi.org/10.3390/healthcare12232488
Sønderland, N. M., Solbakken, O. A., Eilertsen, D. E., Nordmo, M., & Monsen, J. T. (2024). Emotional changes and outcomes in psychotherapy: A systematic review and meta-analysis. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 92(9), 654–670. https://doi.org/10.1037/ccp0000814
Artikli autor: Kristina Tamm – transpersonaalne psühhoterapeut, suhteterapeut ja superviisor
