Ma otsisin vastuseid. Paljudele küsimustele. Paljudele sisemistele rahulolemattustele minu elus. Ma olin hirmul, et miks ma pole õnnelik, et teen valesid valikuid ja, et äkki ma ei saagi päris õigeid vastuseid. Ma ei tahtnud enam olla seal, kus olin ja kuna lootus sureb viimasena, siis asusin siiski teele. Vastuste saamise teele. Pikal-pikal teel vastused tõesti tulid. Just need, mida teada tahtsin.
Sain teada, miks minu elu on selline nagu on, miks ma teen selliseid valikuid ja miks minu ümber on sellised mehed. Sain teada kuhu ja miks olen kadunud ise teisi esiplaanile seades ja kuidas ennast teiste tagant üles leida. Kuidas muuta seda millega ma polnud rahul, kuidas edasi elada õnnelikumalt teisi valikuid tehes.
Jah see teadmine, et miks asjad on nii ja kuidas neid saaks muuta ning parandada tõigi rahu. Sain teada, et muutma ei peagi maailma. Alustasin iseendast. Leidsin ennast teiste tagant. Hakkasin kuulama ja väljendama. Leidsin rahu.
Nii pidigi loodus toimima, et kui leiad ennast, saad ja tahadki aidata ka teistel ennast leida.
Nüüd tunnen inimlikku rõõmu, kui saan aidata ka teistel läbida seda vastuste teed.
Ma saan isikliku rahuldustunde tulemusliku töö tegemisest.
Ja ma olen ikka veel sellel teel ka läbi teiste ja koos teistega. Elu on elukestev töö. Ma olen õnnelik seda tehes, mida teen.
Me peame elame terve elu endaga koos, miks siis mitte teha seda rõõmus ja rahulolus, mitte kannatuste rajal.
Tänaseks on minust saanud motivatsiooniterapeut ja paarishte terapeut ning koolitaja. Nüüd olen sellel teel, kus mind praegu kõige rohkem vajavad teised – otsides vastuseid oma rahulolemattustele.
Öeldakse, et sa saad viia kliendi sinna, kus sa oled ise käinud. Oma isiklikele kogemustele tuginedes saan ulatada mäkke ronijale käe ja minna temaga koos.
Kristina Tamm
