See lugu räägib sellest, kuidas enda eest hoolda kanda on häbi.
Kui oskaksid ise probleemi lahendada, oleksid selle juba lahendanud. Kui on aga probleem, mis ei ole lahendatud, siis on täiesti normaalne, häbi tundmata, pöörduda spetsialisti poole abi saamiseks.
Loomulikult on see sinu elu ja saad ise valida, kaua sellest kannatada soovid.
Viimase kahe nädala jooksul sain ühe huvitava kogemise osaliseks. Selle loo abil toon paralleele erinevate teemade vahel.
Olles eelnevalt juba pikalt trikitanud, lasi mul kaks nädalat tagasi internett lõplikult jalga. Mõned päevad ootasin, et äkki tuleb ise tagasi. Selgus, et ise ei juhtu siin maapeal midagi.
Edasi mõtlesin nõutult, et mida nüüd tegema pean. Äkki aitab see ja teine sõber. Natuke sai nendega koos ka proovitud asju lahendada ja uus ruutergi soetatud, kuid internetti ennast ei saabunud kuskilt.
Mõtlesin ka juba uue paketi peale, et kust ma selle peaksin veel leidma, mis näitajaid ma peaks vaatama jne. See kõik oli liiga keeruline ja stressirohke mulle.
Ja kust ma tegelikult tean, et kõike seda välja vahetades asjad paranevad? See pidurdas ka mu tahet asjaga edasi liikuda.
Helistasin interneti pakkujale, tema ütles, et nende süsteem probleemi ei näita. Aeg läks edasi ja internett ei saabunud kohe mitte. Mõtlesin, et noh jah. Harjutan siis elu ilma internetita, kes mind ikka aidata saab.
Teise nädala lõppedes tegin ahastuses uue kõne interneti pakkujale ja kurtsin oma muret veelkord ja palusin, et aidaku mul see nüüd ikka ära lahendada. Mulle saadeti koju spetsialist. Kõne abipalvega kestis 2 minutit. Saabus spetsialist. Vaatas siit ja sealt, jooksis autosse ja tagasi – 15 minutit ja asi tehtud. Kokku kulus mul 17 minutit, et asi korda saada. Sellele eelnes kaks nädalat ahastust, peavalu ja lootusetust. Kas see oli seda väärt?
Mida ma õppisin sellest?
Oma ala spetsialistiks õpitakse. Saadakse teadmised ja edasi osatakse nendega aidata neid, kellele need teadmised puuduvad. Me ei sünni keegi kõiketeadvana. Me teame vaid väikest osa paljudest asjadest. Spetsialist on see, kes sind aitab omal alal. Kiiremini, kui sa ise suudad asju lahendada. Ja tõhusamalt. Selleks ta ju seda ongi õppinud. Ja spetsialistilt abi küsimine on parim lahendus. Igalt oma ala spetsialistilt on tark valida abi küsida.
Aga miks ma seda teile rääkisin… Paralleeli selle teemaga tahaksin siin tuua inimeseks olemisega. Inimhing on habras ja inimene olla on vahel päris keeruline. Jah, me ei oska alati eluga ja selle keerdkäikudega ning ka oma suhetega toime tulla.
On muidugi hea uudis, et ka inimesena hakkama saamise valdkonna spetsialistiks õpitakse. Neid kutsutakse rahvasuus laiema nimetusega psühholoog või nõustaja.
Toon kahes teemas paralleelid välja:
Nett läks ära, ootasin, et ehk tuleb ise tagasi – inimesena on elus meil asju, millega me pole rahul ja me ootame, et asjad ise muutuksid.
Aeg möödus ja midagi ei muutunud. Nett tagasi ei tulnud. Ise ei juhtu siin maapeal midagi – tõesti elu näitab vahel, et ise lähevad asjad tihti veel hullemaks.
Helistasin sõbrale – jah, oma isiklikes inimeseks olemise muredes on alati hea jagada seda sõbraga. Kuid sõbraga jutustavas vormis jagades on probleem küll jagatud, kuid lahendused mitte nii kiired ja tõhusad tulema kui ootaks.
Mõtlesin, et kes mind ikka aidata saab – just nii mõtleme ka oma isiklike probleemide osas, et ei saa meid keegi aidata. Spetsialisti ju selleks ongi, et aidata sul neid teemasid paradada.
Helistasin spetsialistile, ehk 2 minutit kõne, 15 minutit tehniku tööd ja probleem lahendatud – nõustaja ilmselt ei suuda lahendada su probleemi 15 minutiga, aga kindlasti kiiremini ja tõhusamalt, kui naabrinaine.
Sellest moraal, spetsialist on selleks loodud, et aidata.
Ära keeruta tuhandeid vabandusi otsides, miks mitte tema poole pöörduda. Et ta ei saa sind aidata ja sinu probleem polegi nii suur, jne.
Just tema saabki sind aidata, kui oled umbsõlmes. Ja kui sa tunned, et sul on probleem, siis on see juba piisavalt suur selleks, et vajada lahendamist. Kui oleksid ise osanud lahendada, oleksid sa juba selle lahendanud. Ei ole vaja mõelda, et mure peab veel suurenema, enne kui sellega tegelema hakata. Hambaauku on ka targem ravida, kui see veel väike.
Kuid neil hetkedel, kui inimeseks olemisel elumerelained löövad üle pea kokku löövad, on abi küsimine selle valdkonna spetsialistilt justkui suur häbi. On okei, et me ei oska kapten või lennukipiloot olla, on okei, et me ei oska kõik autot juhtida, aga pole okei mitte osata oma eluga toime tulla. Milline häbi!
Eestlane on harjunud kannatama. Ja me kanname uhkelt seda lippu edasi – pigem kannatades, kui tunnistades, et inimene olla ongi keeruline. Ja inimeseks olemine vajabki spetsialisti abi. Spetsialisti, kes suudab sind aidata kiiremini ja tõusamalt, kui sa ise või su naabrinaine/naabrimees. Me pole harjunud sellega, et inimhinge võiks lausa ka hooldada. Nii nagu hooldad sa oma autot või koristad tube. See habras inimhing ei peaks minema enne katki miljoniks killuks, kui ta saab abi. Ja küsimus on kas ka siis abi otsitakse. Miks on nii häbi küsida abi?
Kaua on sinul aega veel kannatada enne, kui mõistad, et oma ala spetsialist saab sind siiski aidata? Ja aidata ka juba väikse murega.
Kristina Tamm