Õpikogemuse lugu aines “Meetodid ja juhendamisviisid erialases tegevuses” / autor: Kristina Tamm
Õpikogemus 1. nädal
31.01.26
Õpikogemuse lugu kirjutades toetun Korthageni ja Vasalose sügava refleksiooni mudelile (2005). Valisin selle raamistiku teadlikult, kuna see võimaldab mul minna kaugemale kogemuse kirjeldamisest ning siduda omavahel praktilise kogemise, sisemised piirangud, minu juhendajarolli põhiomadused ja teadlikud muutused oma edasises praktikas. Mudel toetab refleksiooni liikumist välisest kogemusest sisemiste hoiakute ja väärtusteni ning sealt tagasi uue käitumise katsetamiseni, mis on kooskõlas ka õppeaine eesmärkide ja õpiväljunditega.
Kogemus ja probleemsituatsioon
Alustasin ainet isikliku eesmärgiga teada, milliseid meetodeid kasutatakse ja millistel eesmärkide ning sooviga praktiseerida, kohandada ja luua uusi viise õpitud oskuste pealt. Olen oma pikaaegses koolitajapraktikas kogenud olukordi, kus koolitused on sisukad ja aktiivsed, kuid nende lõppedes ei tea osalejad kuidas edasi liikuda või milline võiks tegelik muutus õpitu tulemusel olla.
Esimese nädala õppekohtumistel tegime mitmeid grupiarutelusid, mis mulle isiklikult väga meeldivad sest see annab teemadele laiemaid vaatenurki, mille peale ise ei tule. Grupiarutelud on minu jaoks õppimisprotsessis eriti tähenduslikud, kuna need võimaldavad mul õppijana liikuda kuulamisest aktiivse panustamiseni oma tempos. See kogemus on aidanud mul juhendajana teadvustada, kui oluline on luua õppimisolukordi, kus osalejatel on lubatud olla alguses vaatleja rollis ning kus osalus ei võrdu ainult rääkimisega. See aitab mul õppijana säilitada psühholoogilist turvatunnet ka olukordades, kus ma ei ole kohe valmis aktiivselt panustama, ning toetab järkjärgulist kaasamõtlemist ja osalemist. Ühes grupitöös tuli mulle väga selge arusaamine sellest, kui palju mõjutab koolituse kvaliteeti koolitajaks õppinud koolitaja vs isehakanud koolitaja ja seda just meetodite valiku oskuste raames.
Teadlikkus ideaalsest situatsioonist ja piirangutest
Kuna käsitlesime ka turvalist õpisituatsiooni siis on hea sõnastasin enda jaoks ideaalset situatsiooni. Minu jaoks tähendab see professionaalset juhendamisolukorda, kus osalejad tunnevad end turvaliselt, nende vajadused on arvesse võetud ning eesmärk on selgelt sõnastatud ja ühiselt mõistetud. Ja lisaks ühiselt loodud kokkulepetest kinni pidamine on oluline. Piiranguks osutub arusaam ideaalsest juhendamisolukorrast kui pidevalt saavutatavast seisundist. Reflekteerides mõistsin, et professionaalsus ei seisne ebamugavuse vältimises, vaid oskuses seda teadlikult hoida ja toetada õppimisprotsessi ka ebakindluse tingimustes. On loomulik, et inimesena me soovime vältida ebamugavust, kuid õppeprotsessid toovad seda paratamatult kaasa. Eesmärgistamine aitab minu jaoks selgemalt (isiklikus) fookuses püsoda ja võtta rohkem vastutust oma õpikogemuse eest.
Teadlikkus tuumomadustest
Mina vajan ideaalse juhendamisolukorra loomiseks teadlikku valikut koha olla, usaldus protsessi ja enda vastu ning professionaalset juhendajat. Märkan, et tahaks justkui välja lõigata õppimisele mineva aja ja nõuda kohe maksimaalset pädevust teistelt. Eks see nõudlikkus esineb ka iseenda vastu osades olukordades. Intervjuu harjutus aitas mul oma mõtteid kõva häälega läbi töötada ja leida selgemat eesmärki. Küsimustiku struktuur aitas mul oma eesmärki uurida ja täpsustada. Samas juhendaja rollis olles toetusin oma varasema väljaõppe kogemusele ja arendasin vestlust ka lähtudes vastustest, juhides tähelepanu asjadele, millele intervjueeritav ise ei tulnud. See lõi intervjueeritavale avardava kogemuse.
See kogemus kinnitas andragoogilist arusaama juhendamisest, mille kohaselt juhendaja roll ei seisne lahenduste pakkumises, vaid õppimist ja enesemõtestamist toetavate tingimuste loomises. Sellist käsitlust toetab näiteks Malcolm Knowles andragoogika põhimõte, mille kohaselt täiskasvanud õppija on ise oma õppimise eest vastutaja ning juhendaja roll on luua õppimist toetav raam. Samuti haakub see Carl Rogers humanistliku lähenemisega, kus õppimist soodustab turvaline, hinnanguvaba keskkond ja juhendaja usaldus õppija võimekuse vastu.
Minu jaoks ei osutunud seega määravaks juhendaja erialane ekspertsus konkreetses teemas, vaid head küsimused, mis aitasid eesmärki mõtestada.
Tuumomaduste aktualiseerimine
See samm eeldab minu jaoks teadlikku eneseregulatsiooni juhendaja rollis ning aru saamist millal on minu sekkumine vajalik ja millal on olulisem anda ruumi. Intervjuu kava eesmärgi poole liikumiseks pakkus mulle konkreetse metoodilise toe, millele toetuda ka siis, kui protsess tundub ebamugav sest intervjueerutava probleemi teemast oli väga erialaspetsiifiline.
Praktikas tähendab see valmisolekut taluda vaikust, jääda küsimuste juurde ning usaldada, et osaleja suudab oma eesmärgi ja järgmised sammud ise sõnastada. See on minu jaoks oluline nihkumine juhendajarollis – vähem kontrolli, rohkem kohalolu.
Katsetamine uue käitumisega ja järeldused edasiseks praktikaks
Juba nende kahe õppekohtumise järel olen hakanud teadlikumalt analüüsima meetodite valikut enne juhendamisolukorda, küsides endalt, millist eesmärki ja milliseid osalejate vajadusi konkreetne meetod teenib ning olen asunud planeerima kogetud meetodite kasutamist lähitulevikus.
Edasiseks praktikaks järeldan, et soovin teadlikumalt valida meetodeid lähtuvalt osalejate vajadustest ja kohtumise eesmärgist, mitte harjumusest või ajasurvest.
Õpikogemus
01.03.26 2. nädal
xxxxx
Õpikogemus
29.03.26 3. nädal
xxxx
Õpikogemus
19.04.26 4. nädal
xxxx
Sokratilise jalutuskäigu läbiviimise refleksioon
xx.xx.xx 4. sissekanne
xxxx
xxxx
xxxx
Mina kui meetodi kogeja
xx.xx.26 5. sissekanne
xxx
Mina kui meetodi läbiviija
xx.xx.26 6. sissekanne
xxx