Refleksioonipäevik Kristina Tamm

Minu teekond andragoogika õppes veel paremaks koolitajaks ja õpitoetajaks saamisel.

9.09.24 sissekanne

Ma kogesin esimesel koolinädalal, et olen selle nädalaga igal juhul juba parem koolitaja. Aga miks?

Sest minu tänane prioriteet on aidata õppijal saavutada paremaid õpitulemusi, kuna näen igapäevapraktikas õpitu omandamise rakendamist. Soovin, et kliendid saaksid kogeda ülihäid koolitusi, kus osalejate teadlikkus uuest õpitust jõuab täiesti järgmisele tasemele.

Möödunud nädala põhjal tundub andragoogika olevat täiega minu aine. Lubasin endale esimese nädala lõpuks langetada otsuse, kas jään või ei. Sest hüppasin pea ees tundmatusse ja ausalt öeldes ei saanud ma hästi aru, mida ma õppima hakkan. Praegu on otsus igal juhul jah, ma jään.

Põhjuseks on kindlasti see, kuidas õpe toimub. Õppimine on olnud kergendus ja lust, mitte raskus ja tuupimine. Esimesed suured tondid minu peas on ennast tagasi tõmmanud ja edasi liikumisel keskendun ainult küsimusele: “kuidas saan,” mitte: “miks ei saa.”

Jah, loomulikult oli kõike korraga esimesel nädalal liiga palju ja väga raske oli orienteeruda, et mis, kes ja kus on vaja järgmiseks korraks ära teha. Tundus veidi nagu kiirrongile hüppamine. Ei mingit ühtset süsteemi, kus kõik järjest kirjas.

Vastupidi, otsi siit ja sealt ning veel viiendast kohast. See raskendab minu jaoks olukorrast ülevaate saamist. Õhtul kodus olin täiesti kurnatud ega olnud aega tagasi vaadata möödunud päevale ja olulist kirja panna.

Kukkusin magama ja juba uus päev algas. Tegelikult juba nädal lõppes. Nagu siuh ja oligi möödas. Tunne oli, nagu oleks väljunud tundmatus peatuses.

Mõistan hästi, et minu vastutus ongi süsteemide loomises. Selleks, et süsteeme luua, on mul vaja aru saada, mis siin toimub. Peale kooli magasin kaks päeva ja siis kogusin ennast kokku, et vaadata otsa järgmistele sammudele. Ega praegugi täpselt aru ei saa, kui palju mul tegelikult teha tuleb ja kui palju aega kuluma hakkab. See pisut hirmutab, kuid püüan edasi minna väikeste sammudega.

Mõistan ka seda, et tööasjad tuleb täielikult ümber korraldada, kui ma tahan päriselt häid tulemusi õppimises saavutada. Õnneks olen iseenda tööandja, seega see protsess ei ole võimatu, kuid vajab korralikku läbimõtlemist ja täielikku ümberstruktureerimist. Minu prioriteet on õppida, kuid samas peavad ka tööd tehtud saama, et õppimine kulgeks võimalikult pingevabalt.

Kui rääkida vastutusest, siis see mulle väga meeldib. Minu raskuskoht on vahel püüda mõista neid, kes on ohvrirollis ja vastutada ei taha. Su elu on ju palju parem, kui sa vastutad. Jah, olen minagi seda pidanud õppima. Aga see pole olnud vastumeelne õpe. Olen ise olnud pikalt ohvrirollis ja uskunud, et maailm teeb mulle liiga. Eks igaüks ole seal just nii kaua, kuni talle on seda vaja. Mulle ei ole enam. Seetõttu vastutan täiega oma õpikogemuse eest ja naudin seda teekonda.

Mõistan, et minu jaoks saab ilmselt olema õppimise raskem osa koostöö, sest olen nii pikalt individuaalselt töötanud. Sellisest viisist on saanud harjumus ja mulle meeldib nüüd nii. Ennast taas painutades õpin siiski kindlasti rohkem koostöös olema ka oma koolitusklientidega. Ja see tuleb igal juhul kasuks. Igas asjas on oma kasu ja plaanin sellele avatuna vastu minna ning teadvustada enda sees toimuvaid protsesse.

Samas on juba selle nädala jooksul mu kogemus grupikoostöös olnud väga toetav. Vajan veidi aega, et sellesse kohaneda ja mitte punnitada kõike ise ära teha, vaid luua head tulemused koos. On ju öeldud, et suuri asju üksi ei tehta. Seega tuleb uskuda tarku sõnu.

Minu enda ressurssideks on kindlasti ka varasem koolitajatöö kogemus ja õpingud, mis teeb mulle õppimise lihtsamaks ning panuse andmise grupis oma kogemuse pealt.

Ma ei tea midagi, mis poleks kasulik õppimises. Eriti veel aines, mis sulle täiega meeldib. Kuna olen leidnud juba 8 aastat tagasi oma kutsumuse koolitajatöös, siis kõik, milles ennast täiendan, on ainult paitus mu kõrvadele.

Minu jaoks tähenduslik õpiprotsess.

6.10.24 sissekanne

Tööle vabatahtlikuna konverentsil, esinejate esinemisärevuse maandamiseks, pakkusin ennast ise. Minu jaoks oli see põnev isiklik sirutuse võimalus, sest ma polnud otseselt just sellist asja enne teinud. Samuti oli see heategevuslikult konverentsi kvaliteedi tõstmise võimalus. Heategevust tuleb ka teha, see loob endale tunde, et mul on midagi teistele anda, mis loob tähenduse ka neile ja muudab midagi paremaks.

Omades psühhoterapeudi sertifikaati ning töötades igapäevaselt vaimse tervise valdkonnas terapeudi ning koolitajana, on mul lihtne ärevuse maandamises inimesi teotada. Teadsin, mida tegema lähen ning et olen selle professionaalne. Teadsin ka, et konverentsi korraldaja hindab ja loob ise kvaliteeti ning sellest lähtudes olin kindel, et minu pakutav töö on oluline.

Hirmu ja ebamugavust tehtava töö ees polnud kordagi. Pigem oli elevus ja rõõm, et saan midagi teiste heaks teha, mida ise väga hästi valdan. Kohale minnes sai iga töötaja oma tööülesanded ning mulle öeldi, et võtan esineja vastu, ütlen tere ja suunan ta edasi lava mänedžerile. No mis mõttes, ma ju tulin siia teisel põhjusel oma arust!!! Kolme lausega ma ju ei jõua inimese tajumiseks ja tema ärevuse maandamiseks midagi teha.

Märkasin segadust enda sees, et oot, kas nad ei saanud minu eesmärgist aru või mis see siis nüüd oli. Mõtlesin isegi, et äkki neile pole ikkagi mind sellisel moel tarvis? Teadvustasin, et ma ju tegelikult polnud ise kellelegi öelnud mida ma täpselt teha plaanin ja kaua mul selleks aega kulub ning mida ma selleks vajan. Jaa, see oleks ilmselt oluline info neile olnud, sest nad ei oska aimata mis mu plaanid on. Järjekordne õppetund, et räägi inimestega, keegi ei näe sinu pähe. Kui ilmselge see tundub igaühele, et kui mõte on minu peas, siis see on arusaadav kõigile. Ma isegi ei tulnud selle peale, et seda rääkida, nii loogiline oli see minu jaoks. Koostöö ja kommunikatsiooni õppimise koht täielikult. Järgmine kord ma annaks teada kuidas oma tegevust näen ning kohaldaks selle ühiselt programmi sisse kõigile arusaadavalt.

Jäin siiski selles olukorras rahulikuks ning tegin otsuse, et räägin lava mänedžeriga ise olukorra läbi, mis on tegelikult minu töö eesmärk seal ja vaatame, mismoodi ma siis seda teostada saan mõlemale sobivalt. Ta mõistis mind hästi ja oli rahul, et tema koormat sellega vähendan.

Edasine oli meil täielik tiimitöö, sest selgus, et üksinda ma polekski seda kõike ära hallanud. Kuigi esinejad pidid tulema tunni ajasta vahedega, tuli siiski 3 esinejat 10 minutiga ning ümber lülitumise võimet, et mis ja kes nüüd siis järgmisena, oli selles hetkes vaja väga. Korra jooksin isegi kokku, et kelle suunas joosta. Kuid kiire analüüsi võime abil sain teha otsuse, et esinema mineku järjekorras on tulnuid kõige olulisem toetada. Kes esinevad hiljem, saavad oma toetuse hiljem. Kas see olukord sai lahendatud.

Esinema tulnud inimestel oli ärevuse tase erinev. Tundus, et sain ruttu inimeste turvaisikuks, kellele nad said toetuda ja kellega neil oli ühendus võõras keskkonnas võõraste keskel. See olukord ise juba on inimesele ebamugav ja kui veel kohe esinema minek sinna otsa liita, siis ebamugavus suureneb. Oli rõõm inimesi aidata oma mõtete ja keha juhtimisel. Selline tänutunne valdas mind iga kord, kui esinejad ütlesid, et neile oli abi. Arutasime keerulised kohad läbi ja naersime koos ning läksin oma töösse vahepeal nii sisse, et üldse ümbrust ei märganud. Huvitav on see, et mul on enamasti üliraske keskenduda helisid täis ruumis või teist inimest kuulata, aga seekord olin nii kohal, et ümbritsevat nagu polnud. Tundus, et saavutasin hüpefookuse ja tegin head tööd.

Ühe esineja puhul tajusin, et ta püüdis olla minuga vesteldes „hea laps“, kuid tema ärevus sellest ei vähenenud kuidagi. See pani mind analüüsima, et kas lihtsalt jätta ta sinnapaika või proovida midagi muud. Teadvustasin, et milleks ma tööl olin ning läksin uuesti, juba teisi meetodeid kasutades, temaga vestlema. Nüüd langes tema barjäär ja tekkis ühendus. Mistõttu tekkis talle minu näol ka turvaisik ja tema kogu olek muutus. Tundsin taas rahulolu, et olin selle muutuse esinejas loonud.

Oli ka neid kelle jaoks ei jõudnud kohale minu kiire tutvustus ja ettevuristamine minu eesmärgist seal. Tajusin seda koheselt, et nad jäid arusaamatu pilguga ringi vaatama. Tundsin, et ühendust ei tekkinud. Korra seisatasin ja mõtisklesin, et kas suruda veel veidi ennast nende „ruumi“, aga piirusin siiski lausega, et olen su heaoluks olemas, kui sa mind vajad. Kokku oli esinejaid 13 ja inimesi, kellega ma kontakti ei saanud oli 3.  Emotsionaalselt  ma tundsin, et nende kolme jaoks ma ei loonud mingit kvaliteeti. Kuid teadmine, et ma ei saagi juba inimtüübina kõikidega kindlasti kontakti saada, ei lasknud mul pikalt enesesüüdistuses olla.

Mida teeksin järgmine kord nendega teisiti? Kuna ma otseselt ei ebaõnnestunud milleski, siis ilmselt neile, kes on aeglasemad kohanejad, annaksin esmalt võimaluse ruumiga harjuda.

Milline oli minu isiklik tunne peale konverentsi lõppu? Tunne oli õnnis, sest nägin taaskord oma võimekust ning eneseväärtustamine aina suureneb selliste kogemuste läbi. Ja samas oli nii väsinud, mis andis märku sellest, et olin oma tööd väga põhjalikult teinud täies kohalolus iga abivajaja jaoks.