Minu teekond andragoogika õppes veel paremaks koolitajaks ja õpitoetajaks saamisel.
9.09.24 sissekanne
Ma kogesin esimesel koolinädalal, et olen selle nädalaga igal juhul juba parem koolitaja. Aga miks? Sest minu tänane prioriteet on aidata õppijal saavutada paremaid õpitulemusi, kuna näen igapäevapraktikas õpitu omandamise rakendamist. Soovin, et kliendid saaksid kogeda ülihäid koolitusi, kus osalejate teadlikkus uuest õpitust jõuab täiesti järgmisele tasemele. Möödunud nädala põhjal tundub andragoogika olevat täiega minu aine. Lubasin endale esimese nädala lõpuks langetada otsuse, kas jään või ei. Sest hüppasin pea ees tundmatusse ja ausalt öeldes ei saanud ma hästi aru, mida ma õppima hakkan. Praegu on otsus igal juhul jah, ma jään. Põhjuseks on kindlasti see, kuidas õpe toimub. Õppimine on olnud kergendus ja lust, mitte raskus ja tuupimine. Esimesed suured tondid minu peas on ennast tagasi tõmmanud ja edasi liikumisel keskendun ainult küsimusele: “kuidas saan,” mitte: “miks ei saa.” Jah, loomulikult oli kõike korraga esimesel nädalal liiga palju ja väga raske oli orienteeruda, et mis, kes ja kus on vaja järgmiseks korraks ära teha. Tundus veidi nagu kiirrongile hüppamine. Ei mingit ühtset süsteemi, kus kõik järjest kirjas. Vastupidi, otsi siit ja sealt ning veel viiendast kohast. See raskendab minu jaoks olukorrast ülevaate saamist. Õhtul kodus olin täiesti kurnatud ega olnud aega tagasi vaadata möödunud päevale ja olulist kirja panna. Kukkusin magama ja juba uus päev algas. Tegelikult juba nädal lõppes. Nagu siuh ja oligi möödas. Tunne oli, nagu oleks väljunud tundmatus peatuses. Mõistan hästi, et minu vastutus ongi süsteemide loomises. Selleks, et süsteeme luua, on mul vaja aru saada, mis siin toimub. Peale kooli magasin kaks päeva ja siis kogusin ennast kokku, et vaadata otsa järgmistele sammudele. Ega praegugi täpselt aru ei saa, kui palju mul tegelikult teha tuleb ja kui palju aega kuluma hakkab. See pisut hirmutab, kuid püüan edasi minna väikeste sammudega. Mõistan ka seda, et tööasjad tuleb täielikult ümber korraldada, kui ma tahan päriselt häid tulemusi õppimises saavutada. Õnneks olen iseenda tööandja, seega see protsess ei ole võimatu, kuid vajab korralikku läbimõtlemist ja täielikku ümberstruktureerimist. Minu prioriteet on õppida, kuid samas peavad ka tööd tehtud saama, et õppimine kulgeks võimalikult pingevabalt. Kui rääkida vastutusest, siis see mulle väga meeldib. Minu raskuskoht on vahel püüda mõista neid, kes on ohvrirollis ja vastutada ei taha. Su elu on ju palju parem, kui sa vastutad. Jah, olen minagi seda pidanud õppima. Aga see pole olnud vastumeelne õpe. Olen ise olnud pikalt ohvrirollis ja uskunud, et maailm teeb mulle liiga. Eks igaüks ole seal just nii kaua, kuni talle on seda vaja. Mulle ei ole enam. Seetõttu vastutan täiega oma õpikogemuse eest ja naudin seda teekonda. Mõistan, et minu jaoks saab ilmselt olema õppimise raskem osa koostöö, sest olen nii pikalt individuaalselt töötanud. Sellisest viisist on saanud harjumus ja mulle meeldib nüüd nii. Ennast taas painutades õpin siiski kindlasti rohkem koostöös olema ka oma koolitusklientidega. Ja see tuleb igal juhul kasuks. Igas asjas on oma kasu ja plaanin sellele avatuna vastu minna ning teadvustada enda sees toimuvaid protsesse. Samas on juba selle nädala jooksul mu kogemus grupikoostöös olnud väga toetav. Vajan veidi aega, et sellesse kohaneda ja mitte punnitada kõike ise ära teha, vaid luua head tulemused koos. On ju öeldud, et suuri asju üksi ei tehta. Seega tuleb uskuda tarku sõnu. Minu enda ressurssideks on kindlasti ka varasem koolitajatöö kogemus ja õpingud, mis teeb mulle õppimise lihtsamaks ning panuse andmise grupis oma kogemuse pealt. Ma ei tea midagi, mis poleks kasulik õppimises. Eriti veel aines, mis sulle täiega meeldib. Kuna olen leidnud juba 8 aastat tagasi oma kutsumuse koolitajatöös, siis kõik, milles ennast täiendan, on ainult paitus mu kõrvadele.
Minu jaoks tähenduslik õpiprotsess.
01.10.24 sissekanne
Tööle vabatahtlikuna konverentsil, esinejate esinemisärevuse maandamiseks, pakkusin ennast ise. Minu jaoks oli see põnev isiklik sirutuse võimalus, sest ma polnud otseselt just sellist asja enne teinud. Samuti oli see heategevuslikult konverentsi kvaliteedi tõstmise võimalus. Heategevust tuleb ka teha, see loob endale tunde, et mul on midagi teistele anda, mis loob tähenduse ka neile ja muudab midagi paremaks. Omades psühhoterapeudi sertifikaati ning töötades igapäevaselt vaimse tervise valdkonnas terapeudi ning koolitajana, on mul lihtne ärevuse maandamises inimesi teotada. Teadsin, mida tegema lähen ning et olen selle professionaalne. Teadsin ka, et konverentsi korraldaja hindab ja loob ise kvaliteeti ning sellest lähtudes olin kindel, et minu pakutav töö on oluline. Hirmu ja ebamugavust tehtava töö ees polnud kordagi. Pigem oli elevus ja rõõm, et saan midagi teiste heaks teha, mida ise väga hästi valdan. Kohale minnes sai iga töötaja oma tööülesanded ning mulle öeldi, et võtan esineja vastu, ütlen tere ja suunan ta edasi lava mänedžerile. No mis mõttes, ma ju tulin siia teisel põhjusel oma arust!!! Kolme lausega ma ju ei jõua inimese tajumiseks ja tema ärevuse maandamiseks midagi teha. Märkasin segadust enda sees, et oot, kas nad ei saanud minu eesmärgist aru või mis see siis nüüd oli. Mõtlesin isegi, et äkki neile pole ikkagi mind sellisel moel tarvis? Teadvustasin, et ma ju tegelikult polnud ise kellelegi öelnud mida ma täpselt teha plaanin ja kaua mul selleks aega kulub ning mida ma selleks vajan. Jaa, see oleks ilmselt oluline info neile olnud, sest nad ei oska aimata mis mu plaanid on. Järjekordne õppetund, et räägi inimestega, keegi ei näe sinu pähe. Kui ilmselge see tundub igaühele, et kui mõte on minu peas, siis see on arusaadav kõigile. Ma isegi ei tulnud selle peale, et seda rääkida, nii loogiline oli see minu jaoks. Koostöö ja kommunikatsiooni õppimise koht täielikult. Järgmine kord ma annaks teada kuidas oma tegevust näen ning kohaldaks selle ühiselt programmi sisse kõigile arusaadavalt. Jäin siiski selles olukorras rahulikuks ning tegin otsuse, et räägin lava mänedžeriga ise olukorra läbi, mis on tegelikult minu töö eesmärk seal ja vaatame, mismoodi ma siis seda teostada saan mõlemale sobivalt. Ta mõistis mind hästi ja oli rahul, et tema koormat sellega vähendan. Edasine oli meil täielik tiimitöö, sest selgus, et üksinda ma polekski seda kõike ära hallanud. Kuigi esinejad pidid tulema tunni ajasta vahedega, tuli siiski 3 esinejat 10 minutiga ning ümber lülitumise võimet, et mis ja kes nüüd siis järgmisena, oli selles hetkes vaja väga. Korra jooksin isegi kokku, et kelle suunas joosta. Kuid kiire analüüsi võime abil sain teha otsuse, et esinema mineku järjekorras on tulnuid kõige olulisem toetada. Kes esinevad hiljem, saavad oma toetuse hiljem. Kas see olukord sai lahendatud. Esinema tulnud inimestel oli ärevuse tase erinev. Tundus, et sain ruttu inimeste turvaisikuks, kellele nad said toetuda ja kellega neil oli ühendus võõras keskkonnas võõraste keskel. See olukord ise juba on inimesele ebamugav ja kui veel kohe esinema minek sinna otsa liita, siis ebamugavus suureneb. Oli rõõm inimesi aidata oma mõtete ja keha juhtimisel. Selline tänutunne valdas mind iga kord, kui esinejad ütlesid, et neile oli abi. Arutasime keerulised kohad läbi ja naersime koos ning läksin oma töösse vahepeal nii sisse, et üldse ümbrust ei märganud. Huvitav on see, et mul on enamasti üliraske keskenduda helisid täis ruumis või teist inimest kuulata, aga seekord olin nii kohal, et ümbritsevat nagu polnud. Tundus, et saavutasin hüpefookuse ja tegin head tööd. Ühe esineja puhul tajusin, et ta püüdis olla minuga vesteldes „hea laps“, kuid tema ärevus sellest ei vähenenud kuidagi. See pani mind analüüsima, et kas lihtsalt jätta ta sinnapaika või proovida midagi muud. Teadvustasin, et milleks ma tööl olin ning läksin uuesti, juba teisi meetodeid kasutades, temaga vestlema. Nüüd langes tema barjäär ja tekkis ühendus. Mistõttu tekkis talle minu näol ka turvaisik ja tema kogu olek muutus. Tundsin taas rahulolu, et olin selle muutuse esinejas loonud. Oli ka neid kelle jaoks ei jõudnud kohale minu kiire tutvustus ja ettevuristamine minu eesmärgist seal. Tajusin seda koheselt, et nad jäid arusaamatu pilguga ringi vaatama. Tundsin, et ühendust ei tekkinud. Korra seisatasin ja mõtisklesin, et kas suruda veel veidi ennast nende „ruumi“, aga piirusin siiski lausega, et olen su heaoluks olemas, kui sa mind vajad. Kokku oli esinejaid 13 ja inimesi, kellega ma kontakti ei saanud oli 3. Emotsionaalselt ma tundsin, et nende kolme jaoks ma ei loonud mingit kvaliteeti. Kuid teadmine, et ma ei saagi juba inimtüübina kõikidega kindlasti kontakti saada, ei lasknud mul pikalt enesesüüdistuses olla. Mida teeksin järgmine kord nendega teisiti? Kuna ma otseselt ei ebaõnnestunud milleski, siis ilmselt neile, kes on aeglasemad kohanejad, annaksin esmalt võimaluse ruumiga harjuda. Milline oli minu isiklik tunne peale konverentsi lõppu? Tunne oli õnnis, sest nägin taaskord oma võimekust ning eneseväärtustamine aina suureneb selliste kogemuste läbi. Ja samas oli nii väsinud, mis andis märku sellest, et olin oma tööd väga põhjalikult teinud täies kohalolus iga abivajaja jaoks.
Tänane peamine küsimus on: kuidas ellu jääda selle õppemahu ja kodutööde virrvarris ja kas see jääbki nii?
16.10.24 sissekanne
Mõtlen, et kas ainult mul läheb õppimise peale nii kaua aega? Justkui kirjutan endale asjad üles, mida on vaja teha ja millal. Ja hakkangi tegema, kuid ikka üle kahe ülesande päevas teha ei jõua. Õpin tundise kaupa. Kõige keerulisem ilmselt on see, et suuta üldse laua taha jõuda ja aru saada, mida järgmiseks on vaja teha. Sinna kulub tõesti palju aega. Otsimine ja aru saamine, kas sinna pole vahepeal veel mõnda ülesannet vupsanud, millest ma pole kuulnudki. Olen paar korda kogemata grupi Messengeri Chatist sellise info saanud ja imestan aina, kuidas ma ei teadnud sellest midagi. Mida ma valesti teen? Ma ju kuulan koolis. Kirjutan kõik veel üles, aga ikka on mõned asjad, mis tulevad nagu üllatusena. Plaanin õppejõult küsida sellised ajsad tekivad, et mõista, kuidas tulevikus ootamatusi vältida. Võibolla see käibki ülikoolis õppimise juurde, et peadki olema aina valvel nagu valvekoer. Kuigi tundub ebareaalne. Päris keeruline on see, et igal õppejõul on oma süsteem ja sa pead peas kohe ära haldama, ahaaa, see info sealt, see sealt. Sinna kulub tegelikult meeletu aeg. Kuigi püüan luua endale sobivamaid süsteeme, siis vana hea kooli päevik oli palju rohkem toimivam ja selgust hoidvam, kui praegused süsteemid. Täiega igatsen seda. Mis siin ikka vinguda, parem kohaneda ja leida endale toimiv viis. Olen selleks leidnud juba variandi, et salvestan enda arvutis süsteemsetesse kaustadesse info. Puuduseks jääb see, et ikka mõni õppejõud poetab vahel mõne info sinna, just siis, kui olen seal kaustas juba ära käinud ning ei tule selle peale, et uuesti vaadata. Selle kõrval on veel teine muregi. Ma pole absoluutselt aega saanud 1,5 kuud tööd teha ja see tekitab veidi muret. Minu õnneks olen iseenda tööandja, seega pole vaja aru anda teistele. Kuid maksud peavad ju millestki makstud olema, mis tähendab, et saab olema päris suur väljakutse oma tööd ümber korraldada nii, et tööd tegemata saada sissetulekud. Uus ja huvitav olukord, millele leian kindlasti varsti lahendused. Mõtted juba peas keerlevad, kuid nende sisseviimiseks on vaja aega. Nokk kinni saba-lahti olukord. Üks mega positiivne ja oluline asi selle juures on minu õpitahe. Mul on praegu nii suur tahe õppida, et mured ei murra mind ja loo ärevust. See õnnetunne, mis mul õppimisest tekib on nii haarav, et annab lausa tiivad. Selle energia pealt on hea edasi minna. Kuni silm särab, seni on olemas ainult võimalused, mis vajavad lahendusi, et viia mind edasi ja pole probleeme, mis hoiavad tagasi. Ehk nüüd tuleb siis vaadata otsa faktile: kust leida aega. See tundub olevat ainus mure. Ja kindlasti mitte lahendamatu. Aga une arvelt ma ei võta. Võtan aega teadlikkuse ja spüsteemide loomiseks ja nende arvelt saan aja. Mõeldu, tehtud. Nüüd tegudele.
Refleksiooni reflekteerimine STARR meetodil
26.10.24 sissekanne
Refleksiooni tegemine on mulle erialaselt omane juba 11 aastat. Selle aja jooksul olen kogenud, kuidas enesesse vaatamine ja mõtete selgitamine on muutnud mind teadlikumaks ja avatumaks, pakkudes uusi „AHAA“ momente, mis on alati väga innustavad ja pakuvad mõtteainet. Olen mõistnud ajas, et refleksioon ei ole pelgalt tagasivaade möödunule, vaid aktiivne eneseanalüüsi protsess, mis aitab mul oma igapäevaelus teadlikumaid otsuseid teha ja keerulisi olukordi selgemalt mõista. Uus ja huvitav on minu jaoks see, et refleksioonil on erinevad tasemed ning mudelid, mis võimaldavad läheneda probleemidele ja küsimustele erineva sügavusega. On avardav mõista, et see ei ole vaid üks ja kindel tee, vaid erinevad meetodid ja tehnikad, mille abil saab peegeldada nii sügavaid tundeid, kui ka igapäevaseid situatsioone. Kuuldes, et on palju erinevaid refleksiooni mudeleid, tekkis mul kohe soov proovida neid ühe teema raames ja näha, milliseid uusi taipamisi see võimaldab. Minu jaoks on põnev, et üks teema või olukord võib avada täiesti uue vaatenurga, kui seda analüüsida erinevatel struktureeritud meetoditel. Kuigi usun, et erinevad refleksioonimudelid viivad kokkuvõttes sarnase lõpptulemuseni, on nende kasutamine arendav ja avardav. Kõik teed viivad Rooma, kuid teekonna kvaliteet sõltub sellest, milline on meie hetke võimekus ja oskus valida sobiv meetod, mis kõige enam toetab meie arengut antud olukorras. Keerulistel aegadel olen leidnud, et kirjutades reflekteerimine on sügavam ja aeglasem, mis omakorda aitab mul mõtteid põhjalikumalt läbi töötada. Paberile panemine annab võimaluse struktureerida ja aeglustada kiireid mõtteid, mistõttu olen võimeline keskenduma iga nüansi läbimõtlemisele. Lihtsamatel ja rahulikumatel aegadel pean piisavaks mõtete läbivaatamist oma peas või jagamist teistega arutelude kaudu. Sõltuvalt olukorrast ja selle keerukusest valin alati reflekteerimiseks viisi, mis kõige paremini teenib minu arengut ja toob selgust. Refleksiooni eesmärk on alati olnud mul mõista olukordi ja saavutada uus teadlikkus. Taipamine viib teadlikkuseni ja teadlikkus omakorda võimaldab teha valikuid ning otsuseid, mis viivad soovitud muutusteni. Oluline on märkida, et iga olukord ei nõua muutust – sageli piisab teadlikkusest, et mõista, mis toimib hästi ja mida saab edaspidi sama edukalt rakendada. Teadvustamine annab kindluse jätkata just sellega, mis toetab minu enesetunnet ja arengut. Näiteks sain viimastel nädalatel teadlikuks, et mulle loob heaolu ja õnnetunde vabadus valida ning süveneda teemadesse, mis mind kõnetavad. Selliste teemadega tegelemine ja nendes pädevamaks saamine on minu jaoks eesmärk omaette, kuna see loob rahulolu minu ellu. Tunnistan, et ei vaja seda oskust või teadmisi kellegi teise heakskiiduks – pigem on see tunne seotud eneseteadlikkusega ja sisemise rahulolu saavutamisega. On olnud palju teemasid, milles olen tööalaselt saanud väga pädevaks, ehkki need ei ole alati olnud minu kireks. Siiski, kui leian viisi, kuidas neid teemasid endale põnevaks teha, tunnen, kuidas tekib uus entusiasm. Sel viisil olen õppinud end inspireerima ja „müünud“ endale idee, et igas olukorras on võimalik leida midagi arendavat ja huvitavat. Näen seda kui vajalikku oskust, mis aitab mul toime tulla väljakutsetega, mille ees igapäevaelus seisan. Igas refleksioonis, mida teen, on tulemus alati olukorra teistsugune mõistmine – uus perspektiiv. See on põnev, kuna ilma refleksioonita oleme tihtipeale kinni „tunnelnägemises“, keskendudes vaid kitsale vaatele. Refleksioon võimaldab mul näha olukordi avaramalt ja erapooletumalt, mis omakorda aitab mul paremini mõista teiste seisukohti ning tuua rohkem harmooniat oma suhtesse teistega. Olen kogenud, et refleksioon annab mulle vaimset paindlikkust, mis aitab mul elada paremas kooskõlas enda ja teistega. Olukorrad, millele tagasi vaatan ja mida reflekteerin, õpetavad mulle tihti, et alati on olemas veel üks vaatenurk. Igaühel on oma maailmataju ja viis, kuidas asju näha, ning refleksioon aitab seda arvestada. Olen mõistnud, et selge kommunikatsioon on õnnelike suhete aluseks, ning ilma selleta on kerge langeda arusaamatuste ja pettumuste lõksu. See on eriti kasulik arusaamine, mis on aidanud mul hoida suhteid ausal ja avatud pinnal, julgedes olla nii aus endaga, kui ka teistega. Lisaks aitab refleksioon mul vältida ohvri rolli langemist. Kui olen teadlik oma mõtetest ja tunnete põhjustest, avaneb mulle rohkem võimalusi muutusteks. Refleksioon annab mulle võime minna edasi ja otsida lahendusi, selle asemel et keskenduda ainult raskustele ja probleemidele. Näen seda kui tööriista, mis avardab minu võimaluste raame ja annab juurde vabadust. Reflekteerides suudan rohkem hinnata hetkes peituvaid võimalusi ning avardada enda arengupotentsiaali, olles igapäevaselt parem versioon endast.
Teadusartikli refleksioon.
04.11.24 sissekanne
Tänase refleksioonipäeviku sissekande teemaks valmistumine ületas minu jaoks mõistlikkuse piiri. Olen hämmingus, kui keeruline ja tegelikult ka võimatu oli leida eesti keeles meie teemale „Kriitiline mõtlemine“ teadusartiklit. Sellest tuli üles küsimus, et miks nii vähe sellest teemast räägitakse? Mõistlikkuse piir seisneski minu jaoks selles, kui palju aega selle fakti teada saamisele kulus. See tundus ebaproportsionaalselt pikk olevat ja ühel hetkel mõistsin, et edasine otsing ei tasu ennast ära. Faktidele põhinedes tuli alla anda ja liikuda ingliskeelsele artiklile. Jätsin oma häirituse seljataha ning liikusin innukalt uut infot läbi töötlema. Kuna pean inglisekeelse artikli mõistmiseks kasutama Google tõlkevahendeid, siis teadvustan, et mõned mõtted võivad nihkesse liikuda selle tulemusel. Kuid pööran tähelepanu sellele, millest mina aru sain ja mis pani mind mõtisklema. Esmalt teadvustamine, milline maha visatud aeg võib olla sotsiaalmeedias olemine. Pani mõtlema aja ja saadava teabe väärtuslikkuse üle ja lausa mind otsustama, et ma vahetan selle aja edaspidi muu tarvilikuma vastu. Teadusartikli lugemise tulemusel on üks sotsiaalmeedia külastaja vähem. Loomulikult pole elu must ja valge ja töö ikka nõuab osalist aega. Aga ma väga selgelt plaanin edaspidi endalt küsida: mis on minu eesmärk hetkel sotsiaalmeedias olemisel? Usun, et see on olulise muutuse hetk. Väga muljet avaldas ka sotsiaalmeedia algoritmide tõttu kuvatava materjali tulemusel tekkiv grupipolarisatsiooni efekt, kus meie uskumused muutuvad äärmuslikuks. Kui lihtne on tekkima arvamus, et kõik mõtlevadki nii ja seetõttu tekib oma mõtte õigsuse tunne, kui näeme oma käitumise ja ootuste põhiseid postitusi. Ja kui ruttu see loob väärpildi. Mõtlen, kui palju ma ise olen paisanud meediasse valeinformatsiooni, otsimata selle tõesust. Jah, ma plaanin tulevikus tõesti mõelda, mida jagan ja ka miks jagan. Teadmine, et kriitiline mõtlemine ei taga head elu, aga võimaldab meid kaitsta negatiivsete elusündmuste kogemise eest, annab igal juhul tugeva motivatsiooni leida rohkem aega edaspidiseks kriitilisuseks. Artiklis kirjeldatakse, et kriitilise mõtlemise oskused ja kalduvus neid oskusi kasutada ei ole midagi, mis on vaid vähestele, vaid neid saab arendada ja õpetada. Edaspidi kavatsen pöörata rohkem tähelepanu sellele, et minu sotsiaalmeedia tegevused toetaksid pigem faktipõhist ja kriitilist arutelu, mitte ei kinnistaks valeinformatsiooni. Ühtlasi plaanin kriitilist mõtlemist rohkem väärtustada oma igapäevastes otsustes ja info tarbimisel, et vältida impulsiivseid ja emotsionaalseid reageeringuid, mis võivad viia ekslike järeldusteni.
05.11.24 sissekande täiendus grupikaaslaste refleksioonipäeviku sissekannete lugemise järel
Grupikaaslaste töid lugedes märkan seda, kui erinevalt me reflekteerimist näeme. Mitte, et seda halvaks pidada vaid olemegi reflekteerimises erinevate sügavustega ja oskustega. Teades, et pole vale viisi reflekteerimiseks, siis on seda täitsa huvitav teadvustada. Minu igapäeva töö praktikas peavad mu kliendid palju kasutama refleksiooni. Ma ei esita neile seda küll refleksiooni nime all. Kuid praegune kogemine aitab mul aru saada, et ka mu kliendid võivad olla väge erinevas kohas ja minu ülesanne ning soov on sellega hakata tegema rohkem tööd, et klientide refleksioonid liiguks sügavamate tasemete juurde. Samas annab see mulle ka palju infot, kus kohas inimene töös iseendaga on ja selle info pealt saan tolereerida erinevusi veel rohkem ja olla toetavam ning kannatikum. Sarnane oli see, et oleme ühed ja samad olulised kohad artiklist endale teadvustamiseks välja toonud ja raskused teadusartikli lugemisel tekkisid ka samades kohtades. Minu jaoks lihtsustab see grupina kiiremini edasi liikumist, kui näeme sarnaseid asju.
Andragoogi ülesanded ja võimalused haridusstrateegia ja säästva arengu kontekstis.
14.11.24 sissekanne
Minu tänane refleksioon põhineb Eesti haridusvaldkonna arengukaval aastani 2035 ning ülemaailmsetel säästva arengu eesmärkidel, tuues esile andragoogi rolli ja vastutuse elukestva õppe toetamisel ja säästva arengu väärtuste edendamisel. pean tunnistama, et kui ma pealkirjad lahti lõin tundsin ahastust. Järgmine ahastus tekkis kui ma nägin mahtu. Appi, kust ma sellise aja võtan, et see kõik läbi töötada. Eks inimesele meeldibki uutele asjadele vastupanu osutuda. Meenutasin endale, et õpin siis Tallinna Ülikoolis ja see on õppeprotsessi osa. Olen ammu aru saanud, et kui selge miks on paigas, saavad ka vastupanu tekitavad asjad tehtud. Kõik ajad ei peagi olema lust ja lillepidu, kui neil on ikkagi oluline eesmärk. Nii ma siis lugema asusin Andragoogi töö eesmärk on täiskasvanute õppimise suunamine ja toetamine, arvestades nende individuaalseid vajadusi, võimeid ja ühiskondlikke ootusi, et nad saaksid end realiseerida nii isiklikult kui ka professionaalselt. Andragoogi peamine ülesanne on teha õppimine elukestvaks ja paindlikuks, toetades iga õppija arengut tema unikaalses rütmis. Haridusstrateegia aastani 2035 rõhutab paindlikke õpivõimalusi, mis peaksid olema kättesaadavad kogu elukaare vältel ja soodustama õppijate liikumist haridustasemete vahel. Siin näen, et minu roll on eriti oluline täiskasvanute täiend- ja ümberõppe toetamisel, mis aitab neil kohanduda tööturu muutustega ja panustada maksimaalselt ühiskonda. Säästva arengu eesmärgid annavad selge suuna, kuidas andragoogid saavad toetada kaasavat ja kvaliteetset haridust kõigile. See ei tähenda ainult kättesaadavuse tagamist, vaid ka väärtuste kasvatamist, mis aitavad mõista, kuidas igaühe valikud mõjutavad laiemalt ühiskonda ja keskkonda. Säästev areng kutsub üles arendama teadmisi ja oskusi, mis soodustavad keskkonnasõbralikke ja vastutustundlikke elustiile. Sellised teemad võivad tunduda täiskasvanuhariduses abstraktsed, kuid andragoogina saan neile läheneda praktiliselt, näiteks tuues igapäevaseid näiteid ja pakkudes koolitusi, mis suurendavad teadlikkust ja oskusi jätkusuutlikuma eluviisi poole liikumiseks. Lugedes kõigist ülesannetest ja ootustest, tundsin vastakaid tundeid. Ühelt poolt pakkus see mulle uhkust ja inspiratsiooni, nähes, kui suure ja ühiskondliku tähendusega võib andragoogi töö olla – see pole ainult õpetamine, vaid ka sotsiaalsete väärtuste kujundamine ja teadlikkuse kasvatamine. Samas tundsin ka ärevust ja vastupanu. Kõik need vastutused tunduvad korraga väga mahukad ja nõuavad mitmekesiseid oskusi, mida pean pidevalt arendama – digipädevused, sotsiaalsed oskused, elukestva õppe toetamine ning säästva arengu väärtuste juurutamine. Õppida mulle küll meeldib. Aga tänapäeva tehnika kijutab kiiremini, kui on minu jõudlus. Minus tekkisid küsimused, kas suudan alati pakkuda oma õppijatele parimat võimalikku tuge, teadmisi ja eeskuju. Küsimus „Kas ma pole selliseks tempoks liiga vanaks jäänud?” tõi esile sisemise vastupanu ja kahtlused oma valmisolekus. Samal ajal sain aru, et andragoogina vastutan ka enda arengu eest. Selleks, et pidevalt areneda ja vastata muutuva ühiskonna ootustele, pean leidma viise enesetäiendamiseks ja uuenduste omaksvõtmiseks. See ei ole alati lihtne, kuna see nõuab pidevat energiat ja pühendumist. Siiski mõistsin, et andragoogi jaoks ei lõpe õppimine kunagi; see on protsess, mis rikastab mind nii professionaalselt kui ka isiklikult. See refleksiooniprotsess andis mulle infot, et vastupanu tekib alati ja see on loomulik ja on osa minu kasvust. Lõpuks on minu suurim õppetund sellest refleksioonist mõista, et õppimine ja arenemine pole mitte ainult õppijate, vaid ka minu, andragoogi, igapäevane teekond. Andragoogi töö tähendus laieneb pidevalt ja see annab mulle võimaluse süvitsi mõelda, kuidas saan edaspidi olla oma õppijatele parem teekaaslane ja suunaja. Võtan siit kaasa teadlikkuse, et andragoogi roll tähendab pühendumist nii teistele kui ka endale, ning usun, et iga uus teadmine ja oskus, mida ma omandan, teeb minust üha parema teejuhi nendele, kes minu juhendamisel õppimise teekonnale asuvad.
Tähendusliku õpikogemuse analüüs (Schön’i refleksioonimudel).
25.11.24 sissekanne
Reflection-in-action (refleksioon tegevuse ajal)
Grupiharjutuse ajal, kus pidime looma õpiampsu, mõistsin kiiresti, kuidas radikaalne filosoofia suunas meid mõtlema pakutav loomisele täiesti teise vaatenurgaga. Radikaalne filosoofia, mis rõhutab muutuste ja sotsiaalse õigluse olulisust, pakkus meie tööle tugeva ideoloogilise aluse. See aitas meil luua materjali, mis ei olnud lihtsalt informatiivne, vaid kutsus õppijaid üles kriitiliselt analüüsima olemasolevat infot.
Kuigi alguses tundus see lähenemine keeruline, isegi võimatu, muutus see teema arutluse käigus grupis selgemaks ja inspireerivamaks. Meie arutelu keskendus sellele, kuidas haridus saab olla suurte muutuste looja – nii individuaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil. Üks konkreetne moment oli eriti tähendusrikas: kui avastasime arutelus, et radikaalset muutust ei saa luua ilma eelmisi kriteeriumeid (ehk teisi filsoofiaid) täitmata. See arutelu muutis meie harjutuse praktiliseks ja väärtuspõhiseks, sidudes selle õppijate elukontekstiga.
Jälgides teisi gruppe, märkasin, et näiteks käitumuslik ja liberaalne filosoofia keskendus rohkem nõuete esitamisele, samas kui meie rühm süüvis sügavamale sotsiaalsete ja süsteemsete muutuste teemadesse. Proovisime jääda samale tasemel ja samas aidata õppijal mõista suurt progressi. See kontrast oli rikastav, näidates, kuidas erinevad filosoofiad võivad õppimise eesmärke ja tulemusi kujundada.
Reflection-on-action (refleksioon pärast tegevust)
Pärast harjutust analüüsisin, kuidas radikaalne filosoofia mõjutas meie õpiampsu loomist. Radikaalse filosoofia keskne idee – haridus kui ühiskonna muutuste mootor – suunas meid looma õppematerjali, mis ei olnud lihtsalt praktiline, vaid äratas vajaduse tegutseda. Me ei keskendunud ainult sellele, mida õppijad õpivad, vaid ka sellele, kuidas nad õpitut näevad tuleviku perspektiivis. Sealt sündisid väga põnevad ideed, millest nii mõnigi võiks edasi arnedamisele minna.
Samas mõistsin, kui oluline on tasakaal selle filosoofia rakendamisel. Radikaalne lähenemine võib tunduda mõnele õppijale liiga nõudlik, kui seda ei siduda selgete ja praktiliste tegevuste ning näidetega. See avas mulle silmad, et õppematerjalid peavad olema struktureeritud nii, et need ei hirmuta, vaid innustavad õppijaid võtma esimesi samme muutuste suunas.
Teiste rühmade tööde analüüsimine andis samuti väärtuslikke ideid. Näiteks humanistlik filosoofia, mida teised rühmad kasutasid, tõi esile õppija isikliku heaolu. See pani mind mõtlema, kuidas radikaalne filosoofia saab olla samaaegselt inspireeriv ja toetav, keskendudes nii individuaalsele kasvule kui ka laiemale ühiskondlikule mõjule ja luues siiski heaolu.
Mida õppisin sellest kogemusest?
- Radikaalse filosoofia jõud tuleb sellest, et Haridust saab kasutada sotsiaalsete muutuste katalüsaatorina, kuid see nõuab teadlikku ja hoolikalt struktureeritud lähenemist.
- Tähendusrikas on see, et radikaalse filosoofia rakendamine õpetab õppijaid mõtlema kriitiliselt ja küsima “miks?”, mis viib sügavamate ja olulisemate õpitulemusteni.
- Tasakaalu leidmine filosoofilise sügavuse ja praktilise rakendatavuse vahel on oluline, et õppematerjalid oleksid ligipääsetavad ja motiveerivad kõigile õppijatele.
Kuidas kavatsen õpitut rakendada?
- Radikaalne filosoofia koolitustes: Hakkan teadlikumalt kasutama radikaalse filosoofia põhimõtteid, et pakkuda õppijatele tööriistu ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Näiteks plaanin luua harjutusi, mis aitavad õppijatel analüüsida ja ümber kujundada neid mõjutavaid struktuure. Kindlasti saavad minu tulevikus mitmed loodavad koolitused olema just sellel eesmärgil, et luua osaleja elus radikaalsed muutused.
- Praktiliste näidete integreerimine: Tagamaks, et radikaalse filosoofia ideed on ligipääsetavad, plaanin siduda neid konkreetsete, elulähedaste näidetega, mis illustreerivad muutuste võimalusi.
- Tasakaalu loomine: Püüan kombineerida radikaalse filosoofia kriitilist lähenemist humanistliku rõhuga individuaalsele arengule, et luua õppijakeskne ja inspireeriv kogemus.
Järeldused ja edasised sammud
See kogemus näitas mulle, et radikaalne filosoofia on nii hea tööriist tähendusrikka ja transformatiivse õppimise loomiseks. Minu lemmik teema on transformatiivne õpe.
Tahan edaspidi süvitsi uurida, kuidas seda filosoofiat saab praktiliselt rakendada, et haridus oleks mitte ainult informatiivne, vaid ka muutusi loov. Samuti plaanin õppijate tagasisidet kasutada, et mõista, kuidas radikaalse filosoofia põhimõtteid tõhusamalt ja kättesaadavamalt esitleda.
Tele2 ja Lennumaaja õppekäikude analüüs kolme sammu analüüs.
07.12.24 sissekanne
Kirjeldav analüüs
| Kriteerium | Tele2 õppekäik | Tallinna Lennujaama õppekäik |
|---|---|---|
| Mis toimus ja kus toimus? | Õppekäik toimus Tele2 Eesti kontoris. Sissejuhatus, kontori tuur, ettevõtte ja koolitusprojektide ülevaade ning küsimuste ja vastuste voor. | Õppekäik Tallinna Lennujaamas. Esitleti lennujaama struktuuri, põhitegevusi, personali arendustegevusi ning juhiti tähelepanu lennujaama eripäradele ja tulevikuperspektiividele. |
| Organisatsiooni kirjeldus | Tele2 Eesti pakub telekommunikatsiooniteenuseid, keskendudes inimestele, innovatsioonile ja arendusele. | AS Tallinna Lennujaam haldab Eesti lennujaamu (allinna, Tartu, Pärnu, Kuressaare, Kärdla ja Ruhnu). Organisatsioon rõhutab ühenduvust erinevate lennujaamadega, jätkusuutlikkust ja kliendikeskset lähenemist. |
| Organisatsiooni toimimise põhimõtted | Juhtimine põhineb individuaalsete ja meeskondlike eesmärkide seadmisel ning regulaarsetel vestlustel. Koolituste ja mentorluse kaudu toetatakse töötajate arengut. Kasutatakse ka organisatsiooni siseseid coache. | Organisatsioon järgib 70:20:10 õpimudelit, keskendudes töökohapõhisele õppimisele, kogemuste jagamisele ja formaalsele haridusele. Juhtide arenguprogrammid on pikaajalised ja süsteemsed. |
| Õpi- ja arengukeskkond | Töötajatele luuakse digitaalseid õpikeskkondi (nt Bridge LMS), regulaarsed koolitused ja mentorlus. Oluline on töötajate tagasiside ja enesearengu toetus. | Õpi- ja arengukeskkond põhineb süsteemsel koolitusvajaduste hindamisel, sisekoolitajate väljaõppel ning ametipõhistele programmidele. Kasutatakse õpihaldussüsteemi Coursy, mis hõlmab nii kohustuslikke kui vabatahtlikke koolitusi. |
| Emotsioonid külastuse ajal | Emotsioon oli positiivne, et nad justkui panustavad töötajate heaolusse tugevalt. Tekitas meeldiva tööandja efekti. | Tekkis mulje professionaalsusest ja hästi läbimõeldud süsteemist, rõhutades kodusust ja kliendikeskset teenindust. Samas sain aru, et mina ei sobiks iial nende juures tööd tegema, sest ma oleks ekslik inimene ja nende puhul eksimist ei saa lubada. |
Kriitiline analüüs
| Kriteerium | Tele2 õppekäik | Tallinna Lennujaama õppekäik |
|---|---|---|
| Olulisus Eesti ühiskonnale | Telekommunikatsiooniteenuste pakkumine, mis toetab digitaalset arengut ja ühenduvust. | Eesti ühendamine maailmaga, pakkudes kvaliteetset lennuteenust ning panustades turismi ja majanduse arengusse. |
| Mõjutatud sihtgrupid ja mõju | Töötajad ja kliendid. Töötajate koolitus ja areng tõstab teenuse kvaliteeti ning mõjutab kliendirahulolu. | Reisijad, lennufirmad ja lennujaama töötajad. Teenuste kvaliteedi ja mugavuse tõstmine mõjutab positiivselt kõiki seotud osapooli. |
| Andragoogiline tegevus | Koolitusvajaduste analüüs, mentorprogramm, e-õpe ja koostöökoolitused. | Keskendutakse tööalastele oskustele ja teadmistele, pakkudes samal ajal juhtimiskoolitusi ja sisekoolitaja arenguprogramme. |
| Juhtide roll täiskasvanute õppimises | Juhtidel oluline roll tagasiside andmises ja arenguvajaduste kaardistamises. | Juhtide ülesanne on kujundada kultuuri, mis toetab õppimist läbi eesmärgistamise, tagasiside ja arendustegevuste suunamise. |
| Toetav õpiruum | E-õpe on paindlik ja digikeskne, mis võimaldab õppida iseseisvalt ja omas tempos. Koolitusteks loodud ruum oli mugav, hubane ja innovatiivne. | Struktureeritud ja reguleeritud, pakkudes nii praktilisi kui formaalseid õppimisvõimalusi, keskendudes jätkusuutlikkusele ja kvaliteedile. |
| Eriliselt meelde jäänud | Puhkamise võimalused kontoriruumides. Väga jõuline ühte hoidmise sõnum: põhjusega mässajad. | Karm kord, eksimise võimaluste puudumine. Andragoogika õppe võimaluste kasutamine töös ainult siis, kui oled juhivamal positsioonil. |
| Tekkinud küsimused | Kas ikka tegelikult koolitusel osalevad kõik alati vabatahtlikult? Mis tingis sellise kultuuri sisemise loomise, kas see, et konkurentide seas on olnud neil siiski kehvem maine? Miks ei toimu vaimse tervise ennetuse põhiselt koolitusi? | Kuidas nad töötajaid valides teavad, et nad on eksimatud? Kui mitu korda tegelikult eksida tohib enne vallandamist? |
Sünteesiv analüüs
| Järeldused | |
|---|---|
| Õppetunnid õppekäikudest | Nägin kahte erinevat lähenemist töötajate arengule: Tele2 rõhutab paindlikkust ja iseseisvust, Tallinna Lennujaam aga süsteemsust ja jätkusuutlikkust. |
| Seosed minu kogemustega | Seostub vajadusega luua tasakaalustatud õpikeskkond, mis on samal ajal paindlik ja struktureeritud. |
| Rakendamine praktikas | Saadud teadmisi saan kasutada Tulemuslike ja konfliktivabade suhtlusstrateegiate koolituste pakkumisel ettevõtetele, mõistes nüüd rohkem sisemisit hierarhiat. |
Selgus, et eelpool toodud tabelitega polnud mu kogu ülesanne täidetud ning võrdlusesse tuli lisada ka viimase tunnitöös osalenud liitude võrdlus. Õppisin seda, et tunnitöid pole mõtet paju enne tähtaegu ära teha, sest õppejõul on tähtaega tehes olnud omad plaanid ja mitte need, mis üleandes kirjas.
Kohtumise juures oli kõige üllatavam ja mõjusam?
Esmalt üllatas mind seda tüüpi liitude üldine rohkus, et kuidas peaks olema suutlikkust kõigis liitudes kaasa lüüa? Ja kui seda pole, siis mille alusel ikkagi valida need liidud, mis mulle annaks selle, mida ma enim vajan? Tänapäeva liigses infohulgas ja tohutus elutempos ei tahaks kuidagi dubleerida asju vaid minimaalse hulgaga saada maksimaalne tulemus. Samas tundub olevat liitudesse kuulumine ka auasi. Minu jaoks au peab olema piisavalt kasulik, mitte ainult märk. Ma küll ei taha öelda, et liidud pole kasulikud. Igaüks neist on mingile teemale kasulik. Ilmselt on see ka tänaseks põhjus, miks ma ise nii vähe liitudes kaasa löön, et pole leidnud piisavalt aega, seda ühte ja õiget ja saadava väärtushulka tasakaalu, et olen pannud prioriteedid oma tegevustele liitude väliselt.
ERL: Eesti Rahvaülikoolide Liit eesmärk on vabahariduse ja rahvaülikoolide edendamine Eestis, mis hõlmab järgmisi põhivaldkondi:
- Huvikaitse. Täiskasvanuhariduse ja mitteformaalse õppimise seisukohtade esindamine nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
- Liikmete toetamine. Kogemuste vahetamine, liikmeseminarid, ühistegevused ja kvaliteedimärgi väljaandmine.
- Inspiratsioonipäevad, rahvaülikoolide päeva tähistamine ja ühiskampaaniad, mis edendavad vabahariduse väärtust ühiskonnas.
- Koostöö. Partnerlus rahvusvaheliste ja kohalike organisatsioonidega (nt Euroopa Täiskasvanuhariduse Assotsiatsioon, Erasmus+).
Olulisus: Keskendub isiksuse arengule ja sotsiaalse sidususe edendamisele vabahariduse kaudu, pakkudes paindlikke mitteformaalseid õppimisvõimalusi täiskasvanutele.
ETKA Andras keskendub täiskasvanuhariduse laiemale strateegilisele arendamisele ja hõlmab:
- Võrgustike loomine ja koordineerimine. Edendab koostööd erinevate täiskasvanuhariduse osapoolte vahel.
- Hariduspoliitika mõjutamine. Osalemine poliitikakujundamises strateegilise partnerina Haridus- ja Teadusministeeriumile.
- Teavitustegevus ja kampaaniad. Täiskasvanuhariduse populariseerimine elukestva õppe näol (nt täiskasvanud õppija nädal – TÕN).
- Koolitajate professionaalne areng. Koolituste, seminaride ja meistriklasside korraldamine täiskasvanute koolitajatele.
Olulisus: Rõhutab elukestva õppe olulisust, positiivsete õpihoiakute kujundamist ja kogukondade kaasamist õppimisvõimaluste edendamisse.
Kuidas katuseorganisatsioonide tegevused mõjutavad täiskasvanuharidust Eestis?
Kindlasti aitavad nad rohkem kaugemale jõuda, kui üksi tegutsedes jõuaks. Samas ka kvaliteedi kinnitamine, olgu see siis Euroopa või Eesti tasemel, on väärtus, mis näitab kus on kvaliteet. Oluline on ka viia täiskasvanuteni rohkem mitte tööalaste kompetentside mitte edasi arendamisele keskenduvaid mitteformaalseid õppeid. Need organisatsioonid aitavad kindlasti seda teha. Liitudel on kergem saada projektide rahasid koolitustele, kui osaühingutel ja see tähendab, et mitteformaalne haridus on kättesaadava ka taskukohase hinnaga.
- Rahvuslik ja rahvusvaheline koostöö. Mõlemad organisatsioonid on olulised partnerid nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Nad loovad sidemeid Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, tuues Eestisse kaasaegseid praktikaid ja rahastusvõimalusi.
- Teavitustöö ja huvikaitse. Kampaaniad, nagu TÕN, ja avalikud õpivideod suurendavad ühiskonna teadlikkust täiskasvanuharidusest ning kutsuvad inimesi üles osa võtma elukestvast õppest.
- Mitteformaalne õpe ja vabaharidus. ERLi tegevused toetavad kodanikuaktiivsust ja loovad mitmekesiseid õppimisvõimalusi, mis on kättesaadavad igas vanuses ja taustaga inimestele.
- Koolitajate roll. ETKA Andras on koolitajate kutsete väljastaja ja professionaalse arengu eestvedaja, mis tagab kõrge kvaliteedi ja standardid täiskasvanute koolituses.
- Regionaalne arendustöö. Panustab piirkondlikesse võrgustikesse, luues tihedamat koostööd kogukondades ja kohalike omavalitsuste tasandil.
Millist rolli näed endal või teistel andragoogidel eesmärkide saavutamisel?
Minul on võimalus panustada enda harimisse, et tagada maksimaalselt hea kvaliteet täiskasvanute õpetamisel ja kaaluda siiski ka liitudega liitumisel. Kuigi vastupanu selle osas on tugev, sest on hirm, et neist saavad mu ajaröövlid. usun, et koostöö teiste koolitajatega on vähim, millesse panustada saan. Tegelikult igat koolitust reklaamides, reklaamin ka täiskasvanuharidust, seega panustan info levikusse igapäevaselt.
Andragoogide üldine roll
Sild ühiskonna ja täiskasvanuhariduse vahel. Andragoogid aitavad edendada elukestva õppe väärtusi ja viivad läbi koolitusi, mis vastavad täiskasvanute reaalsele elukogemusele ja vajadustele.
Kvaliteedi tagamine. Andragoogid saavad panustada koolituste sisu ja metoodika arendamisse vastavalt kaasaegsetele standarditele ja koolitaja kutse nõuetele.
Õppijakesksus ja paindlikkus. Täiskasvanute õppimine on eripärane – see vajab paindlikke ja kohandatud õpimeetodeid, milles andragoogid on võtmeisikud.
Koostöö edendamine. Osaledes piirkondlikes ja rahvusvahelistes projektides, saavad andragoogid luua uusi õppimisvõimalusi ja jagada parimaid praktikaid.
Eesmärkide saavutamiseks vajalikud tegevused
- Teavitustöö ja teadlikkuse tõstmine. Andragoogid saavad aidata kaasa ühiskonnas positiivse suhtumise kujundamisele õppimisse ja enesearengusse.
- Võrgustikutöö. Koostöö ERLi ja ETKA Andrasega aitab tugevdada haridussüsteemi tervikuna.
- Elukestva õppe edendamine. Andragoogid saavad olla eestvedajad mitmekesiste õppimisvõimaluste loomisel, mis vastavad nii tööturul kui ka isiklikus elus vajalikele oskustele.