Minu teekond andragoogiks kujunemisel, kuidas sellesse kohta olen jõudnud igas erinevas hetkes.
6.02.25 1. sissekanne
Esimene pool aastat õppimist Tallinna Ülikoolis on seljataha jäänud. Olen Avatud Ülikoolist saanud värskelt edasi liikuda tasuta kohale andragoogika bakalaureuse õppes. See tundub nii uskumatu ja samas nii väljateenitud.
Uskumatu on paljude varasemate traumade tõttu õpikogemustes. Ma olin täiesti kindel, et mina ülikooli oma selles elus ei jõua. Neid õpitraumasid on olnud külluslikult. Jätan kõrvale keskkooli aja, kus õpetajad elasid vabalt oma emotsioone õpilaste peal välja, ka füüsiliselt ning kui sa juba korra kellelegi ei meeldinud, siis jätkus seda saagat kooli lõpuni.
Kui aga keskkool läbi sai, siis ma ootasin, et mind ootab ees täiskasvanuelu, mis on vaba koolis olnud õpetajate poolsest terrorist. Aga oh ei. Kõik jätkus vana viisi. Meesõppejõud vihkas nii väga naisi, et jättis kõik 22 tüdrukut grupis suvetööle ja 7 poissi ei jäänud. No mis sa oskad kosta sellise asja peale. Ma pole eriti allaandja tüüp, aga seekord tundsin, et selle tuuleveskiga võitlust pidada pole mõtet.
Järgmises koolis võeti kohe esimesel päeval mul stipendium ära terveks aastaks, sest ma ei olnud 19 aastasena nõus tõusma kogu klassiga koos püsti ja ütlema kooris: “Tere õpetaja”. Ma põhjendasin oma tegu ilmselt veidi ülbelt, et lasteaed on juba seljataha jäänud, kuid sinna mu stipendium läks. Olin ainus, kes lõpetas selle kooli viitega. Kaks klassi parimat pidid saama Soome praktikale. Õpetaja andis mulle viisa kätte päev peale seda, kui selle kehtivus lõppes. No mida sa selliste kiuslike õpetajatega teed. Kas allud või mitte. Rohkem valikuid pole.
Siinkohal loobusin järgmiseks 10-ks aastaks õppimisest. Kaua ma ikka talun enda mõnitamist.
Kui sain 30. aastaseks, siis proovisin uuesti õppima asuda. Seekord öeldi mulle, et kas sa ei arva, et oled meie jaoks liiga vana, siia tulevad 18-aastased. No jah siis, nooremaks ma ei muutu ju. Kooli ma ei saanudki. Veendusin taas, et õppimine pole mulle.
Vahepeal õpetas aga elu ja päris karmide õppetundidega. See oli ilmselt piisavaks motivatsiooniks, et uuesti õppida proovida, et eluga paremini hakkama saada. Seekord enam vastu näppe saada ei tahtnud ja valisin oma järgmiseks õppimiseks mitteformaalsed õpped ja õppimine muutus naudinguks. Nii suureks naudinguks, et olen nüüdseks 12 aastat järjest õppinud. Olen saanud vahepeal oma ala heaks ja tugevaks spetsialistiks, õppides ühte ala erinevates tasemetes kokku 6 aastat. Siit juba hakkab midagi looma.
Kuid taaskord sain vastu näppe. Eesti riik on minu vaatnurgast riik riigis ja nad otsustavad mis sobib ja mis mitte. Kogu minu tasemete õpe on puhas null meie riigis. Sest nii otsustatakse. Tegemist pole uhuundusega, vaid teemaga, mille puhul USAs osad osariigid ei laulatagi enne, kui pole läbitud vastavaid suhtealasid koolitusi. Olen täna USA poolt hinnatud suhteterapeut, -koolitaja ja terapeutide superviisor. Aga Eestis ümmargune null. See teeb haiget. Pidev tunne on, et jooksen vastu seina. Ja ma ei näe valgust selles osas.
Proovisin siis mingi aeg veel riigi poolt aktsepteeritud saada. Õppisin täiskasvanute koolitamist ja läksin andragoogide kutseeksamile ja lendasin sealt nagu peksa saanud kass. Taas kordus kõik. Ma sain kinga, sest rääkisin metafoorkaartidest… See lihtsalt on uskumatu. Siin lõppes kogu mu armastus Eesti riigi vastu. Ei iial enam.
Aga ühel kaunil päeval kirjutas mulle mu üks klient. Ja ütles, et kuule, kandideeri Tallinna Ülikooli. Mina? Mis mõttes? Aa, okei, ma siis kandideerin. Ma üldiselt usun sellistesse märkidesse, et neid tuleb kuulda võtta. 2 päeva hiljem olid sisseastumiskatsed. Sissesaamise lävendi täitsin ära (mis oli mu jaoks juba omakorda ulme), aga sisse ei saanud tasuta kohale, sest kohad said enne täis.
Kuna ma oli hoopealt kaasa haaranud ka oma tütre ja tema sai sisse, siis tekkis mõte, et aga kui läheks ikkagi koos teele. Ja nii ma ennast Avatud ülikoolist tasuliselt kohalt leidsin ja tegin kaasa täis mahus teiste kursusekaaslastega esimese poolaasta. Ma ootasin kogu aeg, et millal see laks nüüd käib. Millal õppejõud ülbitsema hakkavad? Esimese nädala lõpuks küsisin õppejõult, et kas me niimoodi hakkamegi õppima? See oli lihtsalt nii teistmoodi. Keegi ei tahtnudki sinuga võidelda, keegi ei tahtnud sinust lahti saada ja sind alandada. Nii ka saab? Kui ma oleks seda ülikooli minekut pikalt ette plaaninud, siis ma sinna jõudnud polekski ilmselt kunagi. Vanad mälestused oleksid liiga tugevalt filmina jooksnud. Seekord aga käis kõik nii ruttu, et mul polnud aega arugi saada, et kuhu ma liigun.
See pool aastat olen kahelnud enda pädevuses tugevalt. Kuigi juba aastal 1990 kirjutas mu klassijuhataja, et soovitab õpinguid jätkata kõrgkoolis, siis ei uskunud ma selle võimalusse siiani. Olen kartnud, et proovi palju tahad, kohe tuleb keegi sinust võimsamal positsioonil ja keerab käru. Ja järsku olid eksamite aeg, mis muidugi oli närvesööv, sest nüüd oli veel viimane võimalus mõnel õppejõul tulla kapist välja ja mulle jalg taha panna. Nii tugevalt oli kõik varasem mu rakumälus sees.
Aga seda ei juhtunud. Ja järsku olid kõik hinded A-d. Ikka veel hoidsin pead õlgade vahel, et kohe käib pauk. Oli uskumatu, et midagi ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et ma sain sisse tasuta kohale. Minuga juhtus see just või? Ja siis sain ma tiivad. sain aru, et maailm on muutunud ja toetab mind. Et vähemalt siin kohas on see õpe mu jaoks loodud ja ma saan sellesse rahus pühenduda. Juba aastal 2017 sain aru, et olen leidnud oma kire ja kutsumuse koolitamises ja inimsuhetes. Mis saab veel olla parem, kui õppida teemat, mille saad iga hetk praktikasse rakendada. See teebki õppimise eriti nauditavaks minu jaoks. Siit ma tulen ja lähen lõpuni. Kes teab veel kui kaugele ma minna võin. Aitäh mulle endale, et selle otsuse tegin.
Mõtisklusi professionaalsusest ja õppimisest.
16.02.25 2. sissekanne
Olen viimased paar päeva süvenenud professiooni, professionalismi ja professionaliseerumise teemadesse. Lugedes erinevaid etteantud allikaid sain teadlikmaks, kui põnev ja mitmetahuline on ühe professiooni kujunemise ja arenemise protsess. Minu jaoks oli see nagu ajarännak – liikusin läbi professionaalsuse ajaloo ning mõistsin, kuidas tänapäeva õpetaja roll on kujunenud selliseks, nagu see on.
Professioon kui rohkem kui lihtsalt amet
Sõna professioon pärineb ladina keelest ja tähendab „avalikku deklareerimist“ – justkui ametlikku tõotust, mille inimene oma eriala teenimiseks annab. Esialgu tundus see definitsioon mulle üsna formaalne ja kauge, kuid sügavamalt mõeldes hakkasin tajuma, et see kätkeb endas midagi väga olulist. Õpetaja professioon pole lihtsalt töökoht – see on vastutus, missioon ja ühiskondlik roll, millel on sügav tähendus.
Tegelikult on igal professioonil oma spetsiifilised tunnused, mis eristavad seda tavalisest ametist. Näiteks on professioonidel üldjuhul vaja spetsiaalset haridust, teaduslikku ettevalmistust ja teatud autonoomiat. See aitab eriala esindajatel langetada professionaalseid otsuseid ning hoida oma valdkonda jätkusuutlikuna. Huvitaval kombel pole õpetajaamet alati olnud professioon selle sõna klassikalises tähenduses – ajalooliselt on seda peetud pigem poolprofessionaalseks alaks, mis on võidelnud suurema tunnustuse ja iseseisvuse nimel.
Professionalism: kuidas head õpetajat ära tunda?
Kui professioon on pigem formaalne mõiste, siis professionalism kirjeldab, kuidas üks eriala esindaja oma tööd teeb. Professionalism tähendab kvaliteeti, pühendumust, eetikat ja pidevat arengut. Selle üle mõeldes tekkis mul küsimus – kuidas ikkagi mõõta õpetaja professionalismi?
Ühest küljest on olemas nõutud professionalism, mis tähendab ametlikke standardeid ja ootusi, mida õpetajatelt oodatakse – näiteks kindel haridustase, pädevused ja kutsestandardid. Teisest küljest on aga ka tegelikkuses rakenduv professionalism, mis peegeldab õpetaja isiklikke väärtusi ja suhtumist oma töösse. Mõni õpetaja võib täita kõik formaalsed nõuded, kuid olla siiski inspireeriv ja uuendusmeelne, samas kui teine võib täita vaid miinimumi ja teha tööd üksnes kohusetundest. See pani mind mõtlema, kui palju sõltub professionaalsus mitte ainult teadmistest, vaid ka inimeseks olemisest.
Mulle meeldis lugeda ka sellest, kuidas õpetajate professionalism on aja jooksul muutunud. Kui varasemalt oli õpetaja amet pigem individuaalne – suletud klassiruumi, isikliku kogemuse ja traditsioonide keskel –, siis tänapäeval on professionaalsus palju rohkem seotud koostöö ja pideva õppimisega. Tõeline professionaal ei ole see, kes lihtsalt järgib reegleid, vaid see, kes arendab end pidevalt ja panustab oma kogukonda.
Professionaliseerumine kui pidev teekond
Üks huvitavamaid mõisteid, mille üle täna mõtisklesin, oli professionaliseerumine. Kui professionalism on professiooni sisu, siis professionaliseerumine on protsess, mille käigus üks ametirühm püüab saavutada paremat staatust ja tunnustust. Õpetajakutse puhul on see olnud pikk teekond – alates sellest, kui õpetajad pidid võitlema paremate töötingimuste ja autonoomia eest, kuni tänapäevani, kus õpetajakoolitus on muutunud põhjalikumaks ja teaduspõhisemaks.
See teema haakus ka minu varasemate teadmistega. Olen alati arvanud, et head õpetajad on need, kes mitte ainult ei jaga teadmisi, vaid õpivad ka ise pidevalt juurde. Seetõttu oli põnev lugeda, et õpetaja professionaliseerumine ei lõpe kunagi – see hõlmab pidevat enesearendust, koolitusi, refleksiooni ja muutustega kohanemist. Samuti mõistsin, et õpetajate koostöö ja kollektiivne õppimine pole lihtsalt moesõnad, vaid professionaalsuse olulised alussambad.
Õppimine ja identiteet – lahutamatult seotud
Veel üks mõte, mis mind kõnetas, oli seos professionalismi, õppimise ja identiteedi vahel. Tundub loogiline, et professionaalsus areneb läbi õppimise, kuid ma polnud varem nii palju mõelnud sellele, kuidas see kujundab ka inimese identiteeti.
Õpetajaks ei saada ainult diplomiga – see on teekond, kus inimene avastab, mida tähendab õpetajana olemine ja kuidas see kujundab tema isiksust. Professionalism pole midagi staatilist, vaid pidevas muutumises. Õpetaja, kes näeb end professionaalina, õpib mitte ainult raamatutest, vaid ka õpilastelt, kolleegidelt ja praktilistest kogemustest.
Mõtted ja küsimused tulevikuks
Selle teema uurimine tekitas minus palju uusi mõtteid ja ka küsimusi. Näiteks:
- Kuidas saaks õpetajate professionaliseerumist paremini toetada, et nad tunneksid end oma töös väärtustatuna?
- Kas õpetajate autonoomia ja kollektiivne professionaalsus on alati tasakaalus, või võib nende vahel tekkida pingeid?
- Kuidas mõõta õpetaja professionalismi tegelikku mõju õpilaste arengule?
Üks asi on kindel – professionaalsus pole ainult reeglite ja standardite järgimine, vaid pidev õppimine ja kasvamine. Mulle meeldib mõelda, et iga professionaal on ka õppija, ning see teadmine annab mulle motivatsiooni ka enda teekonda teadlikumalt kujundada.
Täiskasvanute koolitaja eetika: vastutus, professionaalsus ja õppija heaolu
24.02.25 3. sissekanne
Täiskasvanute koolitajana on minu roll palju enamat kui pelgalt teadmiste edasiandmine. See hõlmab vastutust õppijate arengu, heaolu ja õpikogemuse eest ning eeldab pidevat professionaalset enesearendust. Just siin tuleb mängu täiskasvanute koolitaja eetikakoodeks, mis suunab ja toetab mind igapäevastes valikutes ning aitab lahendada eetilisi dilemmasid.
Koolitajana puutun kokku väga erinevate õppijatega – nende taust, kogemused ja motivatsioon on alati omanäolised. Seetõttu on oluline, et minu tegevus toetuks kindlatele eetilistele põhimõtetele, mis aitavad tagada võrdsuse, lugupidamise ja professionaalsuse. Eetikakoodeksi keskne väärtus on üksikisiku väärikuse austamine ning inimõiguste kaitse, mis tähendab, et iga õppija peab tundma end koolituse ajal turvaliselt ja hinnatuna. Koolitaja ülesanne on luua keskkond, kus kõik saavad maksimaalselt areneda, sõltumata nende taustast, haridustasemest või sotsiaalsest staatusest.
Eriti kõnetas mind eetikakoodeksi rõhuasetus sellele, et koolitaja peab lähtuma õppija huvidest ja vajadustest, kohtlema kõiki võrdselt ning looma õppimiseks tingimused, kus iga osaleja saab oma potentsiaali maksimaalselt rakendada. Täiskasvanute õppimine on sügavalt seotud eneseusu ja enesearendusega – kui koolitaja suudab pakkuda toetavat ja julgustavat keskkonda, kasvab ka õppija enesekindlus ja õpimotivatsioon. Samuti on oluline koolitaja vastutus privaatsuse ja konfidentsiaalsuse osas – õppijad jagavad koolitustel tihti isiklikke kogemusi ning nende usaldusväärne käsitlemine on koolitaja professionaalsuse näitaja.
Lisaks õppijate ees olevale vastutusele on koolitajal oluline roll ka kolleegide ja koostööpartneritega suhtlemisel. Eetikakoodeks rõhutab, et koolitajad peaksid toetama üksteist, jagama kasulikku informatsiooni ega tohi kolleegide suhtes halvustavaid kommentaare teha. See printsiip tundub mulle väga oluline, kuna koolitusvaldkond on kogukondlik – jagatud teadmised ja kogemused aitavad meil kõigil paremaks saada. Samuti tuletab eetikakoodeks meelde, et koolitaja peaks alati töötama oma pädevuse piires, olema valmis oma seisukohti revideerima ja pidevalt arenema.
Aga kuidas tagada, et eetikakoodeks jääks elavaks ja toimivaks dokumendiks, mitte lihtsalt formaalseks juhiseks? Üks võimalus on suurendada teadlikkust ja arutada eetikakoodeksi põhimõtteid regulaarselt koolitajate kogukonnas. See aitaks meil paremini mõista, kuidas eetilised põhimõtted igapäevases töös rakenduvad ning kuidas keerulisi olukordi lahendada. Teiseks on oluline pakkuda eetikanõustamist ja refleksiooniruumi, kus koolitajad saavad jagada oma kogemusi ja leida ühiselt parimaid lahendusi. Kolmandaks peaks olema selge, kuidas eetikakoodeksit rikkuvaid olukordi lahendada – näiteks kuidas lahendada eetilisi konflikte koolitajate või õppijate vahel ning millised sanktsioonid võivad järgneda ebaeetilisele käitumisele.
Kõige enam mõjutas mind eetikakoodeksi mõte, et koolitajaks olemine on eelkõige vastutuse võtmine – mitte ainult oma teadmiste, vaid ka oma hoiakute ja tegude eest. See, kuidas ma suhtlen õppijatega, milliseid väärtusi ma edastan ja kuidas ma suhtun oma kolleegidesse, mõjutab kogu õpikeskkonda. Kui eetikakoodeksit tõsiselt järgida, loob see ausa, professionaalse ja usaldusväärse koolituskultuuri, kus õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid ka areng keskkonnas, kus kõiki väärtustatakse.
Seega, eetika ei ole koolitajale piirang, vaid kompass, mis aitab teha tarku ja eetilisi otsuseid, toetada õppijaid parimal viisil ning kujundada koolitusmaailma, kus professionaalsus ja inimlikkus käivad käsikäes.