Minu teekond andragoogiks kujunemisel, kuidas sellesse kohta olen jõudnud igas erinevas hetkes.
6.02.25 1. sissekanne
Esimene pool aastat õppimist Tallinna Ülikoolis on seljataha jäänud. Olen Avatud Ülikoolist saanud värskelt edasi liikuda tasuta kohale andragoogika bakalaureuse õppes. See tundub nii uskumatu ja samas nii väljateenitud.
Uskumatu on paljude varasemate traumade tõttu õpikogemustes. Ma olin täiesti kindel, et mina ülikooli oma selles elus ei jõua. Neid õpitraumasid on olnud külluslikult. Jätan kõrvale keskkooli aja, kus õpetajad elasid vabalt oma emotsioone õpilaste peal välja, ka füüsiliselt ning kui sa juba korra kellelegi ei meeldinud, siis jätkus seda saagat kooli lõpuni.
Kui aga keskkool läbi sai, siis ma ootasin, et mind ootab ees täiskasvanuelu, mis on vaba koolis olnud õpetajate poolsest terrorist. Aga oh ei. Kõik jätkus vana viisi. Meesõppejõud vihkas nii väga naisi, et jättis kõik 22 tüdrukut grupis suvetööle ja 7 poissi ei jäänud. No mis sa oskad kosta sellise asja peale. Ma pole eriti allaandja tüüp, aga seekord tundsin, et selle tuuleveskiga võitlust pidada pole mõtet.
Järgmises koolis võeti kohe esimesel päeval mul stipendium ära terveks aastaks, sest ma ei olnud 19 aastasena nõus tõusma kogu klassiga koos püsti ja ütlema kooris: “Tere õpetaja”. Ma põhjendasin oma tegu ilmselt veidi ülbelt, et lasteaed on juba seljataha jäänud, kuid sinna mu stipendium läks. Olin ainus, kes lõpetas selle kooli viitega. Kaks klassi parimat pidid saama Soome praktikale. Õpetaja andis mulle viisa kätte päev peale seda, kui selle kehtivus lõppes. No mida sa selliste kiuslike õpetajatega teed. Kas allud või mitte. Rohkem valikuid pole.
Siinkohal loobusin järgmiseks 10-ks aastaks õppimisest. Kaua ma ikka talun enda mõnitamist.
Kui sain 30. aastaseks, siis proovisin uuesti õppima asuda. Seekord öeldi mulle, et kas sa ei arva, et oled meie jaoks liiga vana, siia tulevad 18-aastased. No jah siis, nooremaks ma ei muutu ju. Kooli ma ei saanudki. Veendusin taas, et õppimine pole mulle.
Vahepeal õpetas aga elu ja päris karmide õppetundidega. See oli ilmselt piisavaks motivatsiooniks, et uuesti õppida proovida, et eluga paremini hakkama saada. Seekord enam vastu näppe saada ei tahtnud ja valisin oma järgmiseks õppimiseks mitteformaalsed õpped ja õppimine muutus naudinguks. Nii suureks naudinguks, et olen nüüdseks 12 aastat järjest õppinud. Olen saanud vahepeal oma ala heaks ja tugevaks spetsialistiks, õppides ühte ala erinevates tasemetes kokku 6 aastat. Siit juba hakkab midagi looma.
Kuid taaskord sain vastu näppe. Eesti riik on minu vaatnurgast riik riigis ja nad otsustavad mis sobib ja mis mitte. Kogu minu tasemete õpe on puhas null meie riigis. Sest nii otsustatakse. Tegemist pole uhuundusega, vaid teemaga, mille puhul USAs osad osariigid ei laulatagi enne, kui pole läbitud vastavaid suhtealasid koolitusi. Olen täna USA poolt hinnatud suhteterapeut, -koolitaja ja terapeutide superviisor. Aga Eestis ümmargune null. See teeb haiget. Pidev tunne on, et jooksen vastu seina. Ja ma ei näe valgust selles osas.
Proovisin siis mingi aeg veel riigi poolt aktsepteeritud saada. Õppisin täiskasvanute koolitamist ja läksin andragoogide kutseeksamile ja lendasin sealt nagu peksa saanud kass. Taas kordus kõik. Ma sain kinga, sest rääkisin metafoorkaartidest… See lihtsalt on uskumatu. Siin lõppes kogu mu armastus Eesti riigi vastu. Ei iial enam.
Aga ühel kaunil päeval kirjutas mulle mu üks klient. Ja ütles, et kuule, kandideeri Tallinna Ülikooli. Mina? Mis mõttes? Aa, okei, ma siis kandideerin. Ma üldiselt usun sellistesse märkidesse, et neid tuleb kuulda võtta. 2 päeva hiljem olid sisseastumiskatsed. Sissesaamise lävendi täitsin ära (mis oli mu jaoks juba omakorda ulme), aga sisse ei saanud tasuta kohale, sest kohad said enne täis.
Kuna ma oli hoopealt kaasa haaranud ka oma tütre ja tema sai sisse, siis tekkis mõte, et aga kui läheks ikkagi koos teele. Ja nii ma ennast Avatud ülikoolist tasuliselt kohalt leidsin ja tegin kaasa täis mahus teiste kursusekaaslastega esimese poolaasta. Ma ootasin kogu aeg, et millal see laks nüüd käib. Millal õppejõud ülbitsema hakkavad? Esimese nädala lõpuks küsisin õppejõult, et kas me niimoodi hakkamegi õppima? See oli lihtsalt nii teistmoodi. Keegi ei tahtnudki sinuga võidelda, keegi ei tahtnud sinust lahti saada ja sind alandada. Nii ka saab? Kui ma oleks seda ülikooli minekut pikalt ette plaaninud, siis ma sinna jõudnud polekski ilmselt kunagi. Vanad mälestused oleksid liiga tugevalt filmina jooksnud. Seekord aga käis kõik nii ruttu, et mul polnud aega arugi saada, et kuhu ma liigun.
See pool aastat olen kahelnud enda pädevuses tugevalt. Kuigi juba aastal 1990 kirjutas mu klassijuhataja, et soovitab õpinguid jätkata kõrgkoolis, siis ei uskunud ma selle võimalusse siiani. Olen kartnud, et proovi palju tahad, kohe tuleb keegi sinust võimsamal positsioonil ja keerab käru. Ja järsku olid eksamite aeg, mis muidugi oli närvesööv, sest nüüd oli veel viimane võimalus mõnel õppejõul tulla kapist välja ja mulle jalg taha panna. Nii tugevalt oli kõik varasem mu rakumälus sees.
Aga seda ei juhtunud. Ja järsku olid kõik hinded A-d. Ikka veel hoidsin pead õlgade vahel, et kohe käib pauk. Oli uskumatu, et midagi ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et ma sain sisse tasuta kohale. Minuga juhtus see just või? Ja siis sain ma tiivad. sain aru, et maailm on muutunud ja toetab mind. Et vähemalt siin kohas on see õpe mu jaoks loodud ja ma saan sellesse rahus pühenduda. Juba aastal 2017 sain aru, et olen leidnud oma kire ja kutsumuse koolitamises ja inimsuhetes. Mis saab veel olla parem, kui õppida teemat, mille saad iga hetk praktikasse rakendada. See teebki õppimise eriti nauditavaks minu jaoks. Siit ma tulen ja lähen lõpuni. Kes teab veel kui kaugele ma minna võin. Aitäh mulle endale, et selle otsuse tegin.
Mõtisklusi professionaalsusest ja õppimisest.
16.02.25 2. sissekanne
Olen viimased paar päeva süvenenud professiooni, professionalismi ja professionaliseerumise teemadesse. Lugedes erinevaid etteantud allikaid sain teadlikmaks, kui põnev ja mitmetahuline on ühe professiooni kujunemise ja arenemise protsess. Minu jaoks oli see nagu ajarännak – liikusin läbi professionaalsuse ajaloo ning mõistsin, kuidas tänapäeva õpetaja roll on kujunenud selliseks, nagu see on.
Professioon kui rohkem kui lihtsalt amet
Sõna professioon pärineb ladina keelest ja tähendab „avalikku deklareerimist“ – justkui ametlikku tõotust, mille inimene oma eriala teenimiseks annab. Esialgu tundus see definitsioon mulle üsna formaalne ja kauge, kuid sügavamalt mõeldes hakkasin tajuma, et see kätkeb endas midagi väga olulist. Õpetaja professioon pole lihtsalt töökoht – see on vastutus, missioon ja ühiskondlik roll, millel on sügav tähendus.
Tegelikult on igal professioonil oma spetsiifilised tunnused, mis eristavad seda tavalisest ametist. Näiteks on professioonidel üldjuhul vaja spetsiaalset haridust, teaduslikku ettevalmistust ja teatud autonoomiat. See aitab eriala esindajatel langetada professionaalseid otsuseid ning hoida oma valdkonda jätkusuutlikuna. Huvitaval kombel pole õpetajaamet alati olnud professioon selle sõna klassikalises tähenduses – ajalooliselt on seda peetud pigem poolprofessionaalseks alaks, mis on võidelnud suurema tunnustuse ja iseseisvuse nimel.
Professionalism: kuidas head õpetajat ära tunda?
Kui professioon on pigem formaalne mõiste, siis professionalism kirjeldab, kuidas üks eriala esindaja oma tööd teeb. Professionalism tähendab kvaliteeti, pühendumust, eetikat ja pidevat arengut. Selle üle mõeldes tekkis mul küsimus – kuidas ikkagi mõõta õpetaja professionalismi?
Ühest küljest on olemas nõutud professionalism, mis tähendab ametlikke standardeid ja ootusi, mida õpetajatelt oodatakse – näiteks kindel haridustase, pädevused ja kutsestandardid. Teisest küljest on aga ka tegelikkuses rakenduv professionalism, mis peegeldab õpetaja isiklikke väärtusi ja suhtumist oma töösse. Mõni õpetaja võib täita kõik formaalsed nõuded, kuid olla siiski inspireeriv ja uuendusmeelne, samas kui teine võib täita vaid miinimumi ja teha tööd üksnes kohusetundest. See pani mind mõtlema, kui palju sõltub professionaalsus mitte ainult teadmistest, vaid ka inimeseks olemisest.
Mulle meeldis lugeda ka sellest, kuidas õpetajate professionalism on aja jooksul muutunud. Kui varasemalt oli õpetaja amet pigem individuaalne – suletud klassiruumi, isikliku kogemuse ja traditsioonide keskel –, siis tänapäeval on professionaalsus palju rohkem seotud koostöö ja pideva õppimisega. Tõeline professionaal ei ole see, kes lihtsalt järgib reegleid, vaid see, kes arendab end pidevalt ja panustab oma kogukonda.
Professionaliseerumine kui pidev teekond
Üks huvitavamaid mõisteid, mille üle täna mõtisklesin, oli professionaliseerumine. Kui professionalism on professiooni sisu, siis professionaliseerumine on protsess, mille käigus üks ametirühm püüab saavutada paremat staatust ja tunnustust. Õpetajakutse puhul on see olnud pikk teekond – alates sellest, kui õpetajad pidid võitlema paremate töötingimuste ja autonoomia eest, kuni tänapäevani, kus õpetajakoolitus on muutunud põhjalikumaks ja teaduspõhisemaks.
See teema haakus ka minu varasemate teadmistega. Olen alati arvanud, et head õpetajad on need, kes mitte ainult ei jaga teadmisi, vaid õpivad ka ise pidevalt juurde. Seetõttu oli põnev lugeda, et õpetaja professionaliseerumine ei lõpe kunagi – see hõlmab pidevat enesearendust, koolitusi, refleksiooni ja muutustega kohanemist. Samuti mõistsin, et õpetajate koostöö ja kollektiivne õppimine pole lihtsalt moesõnad, vaid professionaalsuse olulised alussambad.
Õppimine ja identiteet – lahutamatult seotud
Veel üks mõte, mis mind kõnetas, oli seos professionalismi, õppimise ja identiteedi vahel. Tundub loogiline, et professionaalsus areneb läbi õppimise, kuid ma polnud varem nii palju mõelnud sellele, kuidas see kujundab ka inimese identiteeti.
Õpetajaks ei saada ainult diplomiga – see on teekond, kus inimene avastab, mida tähendab õpetajana olemine ja kuidas see kujundab tema isiksust. Professionalism pole midagi staatilist, vaid pidevas muutumises. Õpetaja, kes näeb end professionaalina, õpib mitte ainult raamatutest, vaid ka õpilastelt, kolleegidelt ja praktilistest kogemustest.
Mõtted ja küsimused tulevikuks
Selle teema uurimine tekitas minus palju uusi mõtteid ja ka küsimusi. Näiteks:
- Kuidas saaks õpetajate professionaliseerumist paremini toetada, et nad tunneksid end oma töös väärtustatuna?
- Kas õpetajate autonoomia ja kollektiivne professionaalsus on alati tasakaalus, või võib nende vahel tekkida pingeid?
- Kuidas mõõta õpetaja professionalismi tegelikku mõju õpilaste arengule?
Üks asi on kindel – professionaalsus pole ainult reeglite ja standardite järgimine, vaid pidev õppimine ja kasvamine. Mulle meeldib mõelda, et iga professionaal on ka õppija, ning see teadmine annab mulle motivatsiooni ka enda teekonda teadlikumalt kujundada.
Täiskasvanute koolitaja eetika: vastutus, professionaalsus ja õppija heaolu
24.02.25 3. sissekanne
Täiskasvanute koolitajana on minu roll palju enamat kui pelgalt teadmiste edasiandmine. See hõlmab vastutust õppijate arengu, heaolu ja õpikogemuse eest ning eeldab pidevat professionaalset enesearendust. Just siin tuleb mängu täiskasvanute koolitaja eetikakoodeks, mis suunab ja toetab mind igapäevastes valikutes ning aitab lahendada eetilisi dilemmasid.
Koolitajana puutun kokku väga erinevate õppijatega – nende taust, kogemused ja motivatsioon on alati omanäolised. Seetõttu on oluline, et minu tegevus toetuks kindlatele eetilistele põhimõtetele, mis aitavad tagada võrdsuse, lugupidamise ja professionaalsuse. Eetikakoodeksi keskne väärtus on üksikisiku väärikuse austamine ning inimõiguste kaitse, mis tähendab, et iga õppija peab tundma end koolituse ajal turvaliselt ja hinnatuna. Koolitaja ülesanne on luua keskkond, kus kõik saavad maksimaalselt areneda, sõltumata nende taustast, haridustasemest või sotsiaalsest staatusest.
Eriti kõnetas mind eetikakoodeksi rõhuasetus sellele, et koolitaja peab lähtuma õppija huvidest ja vajadustest, kohtlema kõiki võrdselt ning looma õppimiseks tingimused, kus iga osaleja saab oma potentsiaali maksimaalselt rakendada. Täiskasvanute õppimine on sügavalt seotud eneseusu ja enesearendusega – kui koolitaja suudab pakkuda toetavat ja julgustavat keskkonda, kasvab ka õppija enesekindlus ja õpimotivatsioon. Samuti on oluline koolitaja vastutus privaatsuse ja konfidentsiaalsuse osas – õppijad jagavad koolitustel tihti isiklikke kogemusi ning nende usaldusväärne käsitlemine on koolitaja professionaalsuse näitaja.
Lisaks õppijate ees olevale vastutusele on koolitajal oluline roll ka kolleegide ja koostööpartneritega suhtlemisel. Eetikakoodeks rõhutab, et koolitajad peaksid toetama üksteist, jagama kasulikku informatsiooni ega tohi kolleegide suhtes halvustavaid kommentaare teha. See printsiip tundub mulle väga oluline, kuna koolitusvaldkond on kogukondlik – jagatud teadmised ja kogemused aitavad meil kõigil paremaks saada. Samuti tuletab eetikakoodeks meelde, et koolitaja peaks alati töötama oma pädevuse piires, olema valmis oma seisukohti revideerima ja pidevalt arenema.
Aga kuidas tagada, et eetikakoodeks jääks elavaks ja toimivaks dokumendiks, mitte lihtsalt formaalseks juhiseks? Üks võimalus on suurendada teadlikkust ja arutada eetikakoodeksi põhimõtteid regulaarselt koolitajate kogukonnas. See aitaks meil paremini mõista, kuidas eetilised põhimõtted igapäevases töös rakenduvad ning kuidas keerulisi olukordi lahendada. Teiseks on oluline pakkuda eetikanõustamist ja refleksiooniruumi, kus koolitajad saavad jagada oma kogemusi ja leida ühiselt parimaid lahendusi. Kolmandaks peaks olema selge, kuidas eetikakoodeksit rikkuvaid olukordi lahendada – näiteks kuidas lahendada eetilisi konflikte koolitajate või õppijate vahel ning millised sanktsioonid võivad järgneda ebaeetilisele käitumisele.
Kõige enam mõjutas mind eetikakoodeksi mõte, et koolitajaks olemine on eelkõige vastutuse võtmine – mitte ainult oma teadmiste, vaid ka oma hoiakute ja tegude eest. See, kuidas ma suhtlen õppijatega, milliseid väärtusi ma edastan ja kuidas ma suhtun oma kolleegidesse, mõjutab kogu õpikeskkonda. Kui eetikakoodeksit tõsiselt järgida, loob see ausa, professionaalse ja usaldusväärse koolituskultuuri, kus õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid ka areng keskkonnas, kus kõiki väärtustatakse.
Seega, eetika ei ole koolitajale piirang, vaid kompass, mis aitab teha tarku ja eetilisi otsuseid, toetada õppijaid parimal viisil ning kujundada koolitusmaailma, kus professionaalsus ja inimlikkus käivad käsikäes.
Tunnustav vestlus
28.03.25 4. sissekanne
Tunnustava vestluse kogemus oli väga tavapärane minu jaoks, sest pean inimestega vestlema iga päev terapeuditööd tehes. Ka seal ma ju küsin inimestelt küsimusi ning olen õppinud märkama mis on tema jutus oluline ja selle abil teemat edasi arendama. Antud vestluses küll jäin üpriski etteantud küsimuste raamidesse, loovus ei olnud ei lahti ja ajasurve oli peal. Märkan, et mida vähem pinget, sest rohkem on avatust juttu süvendada vabalt.
Samuti ei ole mulle võõras endast rääkimine – see on samuti osa minu koolitaja tööst. Vaja on vaid teada, kaua rääkida saab, ja teemad ei lõpe selle aja jooksul otsa. Rääkida mulle meeldib ning tean, et rääkimise kaudu olen võimeline sügavale minema. Olen hea analüüsija ja märkaja – suudan seoste kaudu jõuda põhjusteni, mida kohe pole näinud ja mis esmapilgul on jäänud varju. Arvan, et olen iga intervjueerija unistus, sest ma suudan ennast lihtsusega avada ja nad ei pea kangutama ning pingeliselt mõtlema, et mida järgmiseks küsida, et ma vastaks.
Olles seekord ise intervjueeritav ja hiljem peegeldust lugedes, tekkis uus arusaamine – kui oluline on oma kujunemisloo jagamine teistega. See ei ole lihtsalt isiklik teekond, vaid kannab endas sügavamat tähendust. Seal on tõeline põhjus, miks ja kuidas olen sellesse rolli jõudnud, mitte ainult juhuslik elutee. Olen seni seda lugu jaganud pigem harva ja tagasihoidlikult, kuid nüüd näen selle väärtust hoopis selgemalt. Plaanin sellest kirjutada pikema loo, mida saan kasutada ka oma ettevõtluse toetamiseks. Lugudes peitub jõud – need loovad usaldust ja ühendust. Inimesed tahavad kuulda tõelist inimest ja lugu, millega samastuda.
Sellise vestluse edukus sõltub mõlema poole vastutusest. Eriti oluline on kokkulepe ajaraamistiku osas. Kes peaks seda jälgima – kas rääkija või intervjueerija? Minu meelest võiks seda teha intervjueerija, et rääkija saaks vabamalt süveneda. Samas ei saa seda eeldada – oluline on, et enne vestlust lepitakse selgelt kokku, kelle vastutusel aja jälgimine ja protsessi suunamine on. Küsimustest kinni hoidmine ei ole minu jaoks määrav, kuna mul on lihtne rääkida mitmesugustel teemadel, ja kui mõni küsimus tundub ebamugav, oskan seda selgelt väljendada.
Tagasiside saamise viis mõjutab oluliselt selle mõju. Kui tagasiside on kirjalik, on mul võimalik see rahulikult hiljem üle vaadata, kui esmane emotsionaalne reaktsioon on möödunud. Vahetu vestluse ajal võivad tunded infot varjutada ja aju ei salvesta kõike. Kirjalik tagasiside jääb püsima ja võimaldab seda läbi töötada just nii mitu korda, kui on vajalik.
Kuigi mul pole sisseastumisvideot, millega oma arengut võrrelda, on mu õpimotivatsioon püsinud tugev. Mul on suur enesemotivatsiooni võime ning pigem olen hakanud rohkem uskuma oma suutlikkusesse ülikoolis hästi hakkama saada.
Andragoogi identiteedi kujunemine praktikakogukonnas
03.04.25 5. sissekanne
Cynne Põldääre magistritöö „Andragoogi identiteedi kujunemine ja areng praktikakogukonnas“ oli minu jaoks huvitav lugemine, mis andis ka tähenduslikke arenguhetki. See ei olnudki mulle ainult akadeemiline tekst, vaid sisuliselt huvitavat infot täis, mis võimaldas mul iseennast koolitaja ja areneva andragoogina sügavamalt teadvustada. Kuigi ei saa ka salata, et mingil hetkel oli lugeda ka igav, selline akadeemiliselt igav lähenemine pole minu tassike teed. Töös toodud mõisted ja teooriad võimaldasid mul struktureerida selekteerimata teadmisi ja varasemaid kogemusi ning anda neile terviklik vorm. Reflekteerides selle töö valguses taaselustasin varasemad teadmised, sünteesisin ja mõtestasin ümber ka seniseid praktikaid, mis seni minu infoväljas toiminud pigem intuitsiooni tasandil.
Teooriate ja kogemuste süvaseos
Olen varasemalt kokku puutunud Eriksoni identiteediteooria ja Carl Rogersi mina-kontseptsiooniga, kuid nüüd nägin nende potentsiaali kontsentreeritumas valguses. Eriksoni nelja identiteeditasandi mudel aitas mul sõnastada, kuidas minu enda professionaalne identiteet on liikunud personaalsest tajust sotsiaalseks rolliks ja tagasi. Eriti mõjus oli visuaalne joonis, mida saan ka oma töös rakendada eneseanalüüsi tööriistana: mis jääb „ego“ tasandile (süvaveendumused), mis „rolli“ (tegevuslik professionaalsus) ja kus kontekst mõjub minapildile.
Rohkem uuena kõlas mulle Etienne Wengeri praktikakogukonna teooria. Taipamine, et kogukond ei ole lihtsalt meeskond, vaid tähenduse loov süsteem, tõi selguse, miks mõned grupid minu tööpraktikas toetavad osalejate arengut rohkem kui teised. Wenger kinnitab, et kuulumine kogukonda loob väärtuste ühisosa ning identiteet kujuneb koos tegutsedes ja mõtestades. See pani mind järele mõtlema ka sellele, kuidas ise koolitajana kogukondi juhin: kas ma loon piisavalt ruumi, et osalejad tunneksid ennast kuuluvatena, väärtustatutena ja kaasarääkijatena? Ilmselt on mõtlemisainet rohkemaks.
Teadlik ümbermõtestamine
Töö tõi minu jaoks selguse, et õppimine ja identiteedi areng on lahutamatult seotud nähtused. Kui varem käsitlesin õppimist rohkem kui teadmiste ja oskuste omandamist, siis nüüd näen iga õpisituatsiooni ka võimalusena identiteedi kujundamiseks. Identiteet ei ole enam midagi, mis inimesel „on“, vaid midagi, mis temas pidevalt kujuneb ja muutub. See muutis minu vaadet ka minu ettevõtte Sisemine Rahu koolitustele ja tugigruppidele – pean neis tegelema rohkem mitte ainult teadmiste edasiandmisega, vaid aina rohkem tähenduse loomisega, mis toetab identiteedi arengut.
Oluline uus kontseptsioon oli minu jaoks ka sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi käsitlus (nt Berger & Luckmann, Tajfel & Turner). Mõistsin rohkem, kui kunagi varem, kui suur mõju on grupikuuluvusel enesemääratlusele. Sageli ei ole inimene teadlik sellest, kuidas tema identiteeti mõjutavad vaikimisi kokkulepped, kultuurilised ootused ja nähtamatud normid. See taipamine suunas mind tegelema rohkem ka kultuurilise tundlikkusega grupiprotsesside juhtimisel – näiteks jälgima, kuidas erinevad väärtused ja arusaamad end ruumis manifesteerivad ja millist identiteedilugu nad toetavad.
Isikupärane positsioon ja rakendussuund
Refleksiooni tulemusel võtan selge seisukoha: praktikakogukond on professionaalse identiteedi kujunemise üks olulisemaid keskkondi. Seetõttu on minu roll koolitajana mitte ainult teadmiste jagaja, vaid tähendusloome võimaldaja hea ruumi hoidjana. Sellest lähtuvalt kavatsen oma töös:
- luua Sisemine Rahu tugigruppide formaadi, mis ei lõpe koolitusega, vaid laieneb jätkukogukonnaks;
- integreerida reflektiivseid identiteeditöö tööriistu koolitusprotsessi (nt Eriksoni tasanditel põhinevad harjutused, Rogersilt inspireeritud ideaal-mina visualiseerimised);
Uued küsimused ja järgmised õppimissuunad
Töö käivitas minus mitu olulist küsimust, millele ei oota kiireid vastuseid, vaid süvitsi minevat uurimist:
- Millised sisemised ja välimised tegurid toetavad identiteedis nihkumist – ja kuidas neid teadlikult esile kutsuda?
- Kuidas hoida praktikakogukonda elus ja arenevana, vältides stagnatsiooni (jäikust)?
- Kuidas saab koolitaja olla samal ajal suunaja ja mitte sekkuda liigselt identiteedi loomuliku kujunemise protsessi?
- Kui palju on piisavalt palju koolituse järgse tugisüsteemi grupi kestvuse ajaks?
Cynne Põldääre magistritöö avas minus akna uuele identiteeditajule. See töö muutis minu mõtlemist, see muutis minu õpetamise ja kogukonna loomise praktikat. Usun, et edaspidi ei saa ma enam luua arengukeskkonda ilma teadvustamata, millist identiteedilugu seal toetatakse. Just selles peitub minu kui andragoogi järgmise arenguetapi tuum – teha nähtavaks nähtamatu, toetada nähtamatut ja anda sellele tähendus.
Teisel tasandil andis selline töö lugemine ka aimu mis mind tulevikus ees ootab, kui valin magistriõpingud.
Töövarjutamise kogemus
10.04.25 6. sissekanne
Töövarjutuse kogemus andis mulle suurepärase võimaluse jälgida ühte täiskasvanute koolitajat koolitust läbi viimas. Koolitus toimus tellimuskoolitusena riigiettevõtte töötajatele ning teemaks oli finantsarvestus – valdkond, mis minu jaoks varasemalt tundus pigem kuiv ja tehniline. Ometi suutis koolitaja luua avatud ja kaasava õpikeskkonna, milles ka keerulised kontseptsioonid muutusid haaratavaks. See oli midagi, mida ma ausalt öeldes ette ei osanud kujutada. Isegi bilansi ülesehitusest rääkimine muutus justkui mänguks, mitte kohustuslikuks numbrite rassimiseks.
Valisin varjutatava teadlikult – ta oli oma andragoogika magistri õpingutes minu koolitusel koolitaja varjuna ja tundsin huvi, kuidas tema enda areng on edasi läinud. Selles oli omajagu sümboolikat ja soovi justkui “tagasi peeglisse vaadata”, seekord lihtsalt rollid vahetuses. Ta ise töötab küll finantsasutuse juhina, aga tundis ühel hetkel, et soovib liikuda rohkem koolitamise poole. Ja mitte lihtsalt „panna slaidid jooksma“, vaid teha seda kvaliteetselt. Selleks hakkas ta õppima andragoogikat ja on nüüdseks kaasategev erialaliidus, et olla asjadega kursis.
Mulle jäi silma tema koolitusstiil – see oli rahulik, peegeldav ja üdini õppijakeskne. Ta julgustas osalejaid mõtestama, jagama oma kogemusi ning arutama ka siis, kui nende arusaam ei kattunud temaga. Ta ütles selgelt, et see, kuidas tema midagi õpetab või seletab, ei ole ainus viis – ja see ongi õppimise ilu. Iga õppija püüdlus ja läbitöötatud mõte on väärtuslik ja vastu võetud. Ja seda tunnetasid ruumis kõik.
Oma õpingutega seoses nägin väga selgeid paralleele – eriti metakognitsiooni teemal. Õppijatele anti võimalus teadlikult näha, mida nad veel ei tea, ja seda mitte hinnangu, vaid kasvukoha mõttes. Õppimine kui protsess oli selgelt esiplaanil. Minu jaoks andis see tugeva seose kõigi nende andragoogika põhimõtetega, millest oleme magistriõppes rääkinud – autonoomia, kogemuse väärtustamine, turvaline keskkond, koostöö.
Mis mind eriti üllatas, oli tema oskus siduda tehniline teema eluliste ja mänguliste elementidega. Ta kasutas õppemänge bilansi kordamiseks, pani osalejad liikuma, mõtlema ja omavahel suhtlema. See lõi täiesti teise energia ruumi ja näitas, et isegi „kuivade“ teemade puhul saab loov olla. See oli suur õppetund – mitte sisu ei tee koolitusest koolitust, vaid see, kuidas sa selle ellu äratad.
See kogemus pani mind palju mõtlema ka koolitaja rolli peale. Nägin, kui oluline on pidev refleksioon ja eneseareng. Ta ütles ausalt, et parim viis areneda ongi ise koolitades, teiste koolitajatega arutledes, uusi olukordi katsetades ja tagasisidet küsides. Eriti jäi kõlama mõte, et kui tagasiside jääb vaid tellija kaudu tulema, siis võib see olla „filtreeritud“ – seetõttu peab koolitaja ise julgelt õppijatelt küsima, kuidas nende kogemus oli.
Vestluses temaga hiljem tuli välja palju mõtteid, mis jäid minuga kauemaks kaasa kõlama. Näiteks see, et head koolitajad ei püsi paigal – nad liiguvad pidevalt edasi, kohanduvad ja otsivad uusi viise õppijaid kõnetada. See kõnetas mind endagi koolituste planeerimisel – kuidas ma saan luua rohkem ruumi koostööks, kogemiseks ja tähenduse loomiseks.
Kokkuvõttes oli see töövarjutuse päev igati rikastav ja inspireeriv. Sain kinnitust, et hea koolitus ei sõltu ainult teemast või sisust, vaid eelkõige sellest, kuidas see on edasi antud – millise hoiakuga, millise kohaloluga. Kui õppijal on ruum olla, mõelda ja panustada, siis saab õppimisest tõesti midagi, mis jääb. Just nii, nagu andragoogikas alati rõhutatakse.